Vanajumal olla maailma äga ilusaste valmis teind ja pannud iga ainava looma omasse ametisse. Sellega juhtund siis va Püha Juri kutsikale see töö ja kohusetäitmine, et ta peab mitte üksi Saaremaad, vaid ka kõike maailma koduskäijatest, tontidest, külmkingadest ja kõigist tühjastpaljast vaimudest puhastama.

Et tal mehikesel selle tarvis palju aega ära kulub, ning oma peatoiduse ooleks ei olla tal sugugi enam aega üle jäänd. Selle tarvis antud talle taevast oma igapäevane osa. Osa jägamine olla kaks korda aastas sündind, nimelt talvel küündlapäeva aegas, ja sügisel mihklipäeva laupa öösel. (Sest praeguski on veel Saaremaa mõnes kuhas seda kõvat kindlad ebausku, et iga eluloom, mis mihklipäeva lauba öösel välja kadunuks jääb, saade kohe untidest ilma armuta ära murtud.)

Passi sisse olnd siis Vanaisa kõik ta kohused ülesse pannud: esiteks, tema amet; teiseks, et tal igal pool luba käia on, nii kui kunagi Saaremaa töömehed muidugid ulguvad; kolmandeks, et ta igal aastal kaks korda taevast osasi saab, kellega oma kõhtu täita.

See mõte on Saaremaal kindel ja kõva, et undid peaje mihklipäeva lauba ööse taevast osa saama, sest mitu meest olla neid kõrsist koju tulles näind: suures-ulk unta koos, ise uluvad ja ojavad kõik suud ülesepidi osasaamiseks lahti.

Kord juhtund üks karjatüdruk mihklipäeva lauba õhtul ilja kahe tühja raandaga kaugelt metsa äerest saunast koju tulema. Suur kari untisi olnd tee ääres. Tüdruku ehmatus olnd küllalte suur, aga näind imeks pannes, et metsakoerad läind kohe tema eest kõrvale, teised teine poole teed. Aga üks akand talle järele käima. Tüdruk vaatand tagasi ja näind, et va Püha Juri kutsikas tulnd temale järele ning silmad jooksnud vett. Korraga tunnud tüdruk, et teine raand olnd raskem, vaatand sisse ja näind, et seal sees olnd suur must noosakas. Tüdruk kalland selle pangest välja, unt arind kohe selle musta kotaka omale suhu ja pöörnud tagasi.

Üks teine kord olla üks perenaene kuulnud, kui päris selge eal olla taevast untidelle ütelnud: „Teised saavad minu käest täna õhtul osa, aga sina seal otsa peal pead ilma jäema. Sina mine Laiavälja kaasiku taha raba ääre koplisse, sinna selle ärja kallale. See valge ärg on päris perenaise ooletuse läbi sinna täna ööse välja jäänd, sellepärast olgu see siis sinule osaks. Ja vaata, teisel omigul olnd ärg murtud ja ka söödud.

Nõnda juhtund jälle üks külamees talvel küündlapäeva laupa öösel ilja obuse ja reega läbi metsa sõites koju poole tulema. Suur undikari olnd tee peal ees. Kõik ulund, suud lahti kohe taevast. Mees mõtelnud, mis nüüd teha? Ütelnud aga siiskid suure irmuga: „Külamehed, tee pooleks!” Nii ka kohe olla sündind, teised läind teine poole teed, mees sõitnud keskelt läbi. Vaatand aga korra veel irmuga tagasi ja näind imeks pannes, et üks metsakoer jooksnud talle ree järele, ja jällegi jooksnud teisel silmad aledusega vett. Mees märkand kohe, et üks must kogu olla tal ree tagasotsa peal olnd. Ta lükkand selle pitsa varrega sealt maha. Ja vaata, unt kahmind kohe suure isuga selle omale suhu ja läind tagasi.

Ühes kohtas olla jälle küündlapäeva lauba öösel undid õue jäend koera ära murdnud. Nõnda olla siis siin ja seal inimeste ennaste ooletuse läbi palju õnnetusi sündind, nii et viimaks tiritud va allivatimees kohtusse. Mehike olnd kindel ja julge selle peale, sest ta lootnud oma õiguse peale ning ütelnud, et ta olla seda kõike oma passise ülesse kirjutud Vanaisa enese lubaga teind.

Kästud passi ette näidata. Nüüd alles tulnd mehiksel meelde, et tal passi enese käes ei olnd, vaid olla seda oma va poolevenna, karjakransi, kätte oida annud. Palund mehike natukene aega, et passi järele minna, sest et tal enesel õiget vatitasku eiga mütsikeari* vahet ei olnd, olla ta oma passi karjakrantsi kätte oida annud. Lubatud talle ka aega järele minna.

Läind mehike kohe ja küsind kransi käest, kus ta pass on, tal olla teda ädaste tarvis. Koer oli koa selle jälle tükkis ära unustand, sest tal ei olnd õues head ojukohta, ta annud kassi kätte ja kinnitas ise kõvaste kassi, et oitku seda undi passi oolega.

Ütelnud undi vastu: „Oota, mina lähen toon kodunt ära.“

Läind kohe kassi käest küsima. Kass ütelnud: „Pea, ma toon aidast salve alt ära.“

Läind vaatama, jah, vanad kurjad närijad või nurgelised rotid söönd jälle undi passi üsna puruks ära. Vaata, eiga siis vanal ajal paberid ei olnd. Siis said kõik asjad naha peale ülesse kirjutud, niisammuti ka undi pass. Kass arvand küll kõige parema kuha aitas viljasalve all nurkas olnd ja pannud sellepärast siis ka sinna. Noh, nüüd olnd söödud.

Viind koerale selle aru, et rotid olla undi passi üsna suutumaks ära närind. Koer läind undi juurde selle teatusega. Unt saand koera ooletuse peale pahaseks, tormand kohe koera kallale ja akkand kransi kasukast sasima. Krants saand suure vaevaga va läänelambapoisi küüsist lahti ning jooksnud kohe koju kassi sasima. Kass tõmband küüned irevele ning kriipsund kransi nina üsna punaseks. Krants akkand kuue õlmaga nina pühkima.

Selle aja sees saand jälle kass kihutes minema ja jooksnud kohe aita iirede kallale. Aga ei ta mehike polla kinkind: muud kui kidast ta kätte saand, seda ta nahka pannud. Kus undi nahast pass on? Mis te, kurjadloomad, olete nahka pannud, las mind kransi käest sasida saada. Mina teile elu ilmalgi ei kingi, ikka kedas kätte saan, kohe nahka panen.

Nii on ka lugu koera ja undiga – unt ilma passita ei tohtind poolegid enam ennast kohtusse näidata ning akkand sõst päevast saadik muidu iseoma käe peal ümber ulkuma. Aga et tal, mehiksel, passi ei ole, võib igaüks teda kinni tarida ja kohtu viia, kust ta kohe ead vaevapalka saab.

Kus ta aga karjakrantsi silmab, seal on ta kohe selle kraadis oma ära kadund passi pärast kindi. Krants jookseb jälle kassi ja kass rottide kallale. Nii on lugu just igal pool üle terve Saare- ja suure maa.

* Vanad endised inimesed pidasid palju omal mütsi eare ehk keari vahel paigal, olnd see juhtumise kaupa mõni kiri ehk ka tubakas ja tuleraud, kui vatitaskus ruumi ei olnd, pidi mütsi naha vahe aitama.

Kirja pannud Pöide kihelkonnast pärit jutu A. Küng Pärnus 1889. a (H II 18, 72/80 (7)). [Aa US 37 + ATU 200]

Sõnaseletused:
ainava – ainsa
Püha Juri kutsikale – hundile
koduskäiatest – surnud inimestest
saade murtud – saavat murtud
peaje – pidavat
ojavad – hoiavad
raandaga – puuämbriga
noosakas – suur tükk (midagi)
arind – haaranud
kohe taevast – taeva poole
ennaste – endi
eiga – ega
mütsikeari – mütsikäär
kinnitas kõvaste kassi – rõhutas kassile
ojukohta – hoiukohta
viind selle aru – viinud selle teate
suutumaks– sootumaks, täiesti
teatusega – teatega
läänelambapoisi – hundi
kidast ~ kedast – keda
ilmalgi – mitte kunagi
poolegid – (mitte) sugugi
sõst – sellest
kraadis kindi – kraes kinni