Ta olla jaanipäe laupe öhte ühest perest akkend ära tulema. Ta olla tulnd edasi. Tee olla tuttav olnd, öö olnd pime ja tal äkist kiviaid tulnd vastu. Ta olla säält üle läind, mötlend, et ju ta ikka koduse jöuab. Ta läind, läind ning äkist leidend ennast säältsamast külast jälle ühe maja tagant ja siis vaatend, et tuttav maja olnd. Ta akkend uuest minema kodu poole. Ja jälle seesama tuttav tee olnd ja läheb, jälle kiviaid ees ja leiab jälle varsti ennast säältsamast maja tagant. Ta olla nönda mähkind selle öösse.

Siis tal olnd viimaks nii kange irm, et ta läind sinnasammasse majase tagasi, kust ta tulema akkend. Siis ta oli sääl tükk aega veel istund ja siis uuest tulema akkend. Siis oli juba ilm valgemaks läind. Siis oli läind, pole enam midad kiviaida tee peel ees olnd, oli ikka koduse jöudend.

Rahvas räägib nönda, et kui ristimata lapse jälgede sisse kogemata astund, siis eksib ää.

Jutustanud Rudolf Kitt, 15-a, Kingli külast (Pöide kihelkond). Kirja pannud Heino Tarkin 1946. a (RKM II 2, 172/3 (4)).

Sõnaseletused:
kiviaid – kiviaed
selle öösse – sel öösel