Naine oherdiagust

Soelaval olnd ühekorra üks Antsu-nimeline mees. Naist ta pole omale vöttend ning painaja akkend mihel peal keima. Mihel pole midagid nöu aitand, kuidas painajast lahti saaja. Mees läind targa kääst nöu küsima, kuidas painajast lahti saaja. Tark vaatend vee peelt ning viina peelt ning öpetand: „Su aseme kohal on seina sihes oherdi auk. Säält tuleb painaja sisse. Vöta vana kuu neljapäeva öhta pihlapuust pulk ning nönda kut sa tunned, et painaja su peele tuleb, pista, sauhtik, see pulk sönna augu ede.“

Mees teindkid sedasi, kut tark öpetand. Nönda kut ta pulga augu ede pistend, nönda üks alasti naine istund ta aseme jalgotsel. Et naine olnd üsna kena, vöttend mees ta omale naiseks. Naine teind keik majatalitused kenasti ning naine olnd mihele väga meele järge. Kaks last olnd ka juba, aga üks viga olnd see, et naine pole mette naerend.

Ühekorra mees läind naisega kirku, ning sääl äkist jutluse ajal naine nairab. Kui nad kirkust koju tulnd, siis teel naine naerend jälle. Mees akkend pärima, et miks naine nairab. Naine ütlend mihele: „Kui sa räägid, kust sa mind said, siis ma räägi ka, mis ma naertsi.“

Mees luband siis rääkida, kust ta naise saand on, kui naine räägib, mis ta naerend on.

Naine rääkind: „Miks ma’s pea siis naerma. Vana öölus tuli kirku, suur verine obuse nahk ümber. Et palju rahvast kirkus tukkus, akkes ta tukkujate nimesid selle naha peele kirjutama. Et tukkujaid oli palju, sai nahk varsti täis ning öölus akkes seda küünde ning ammastega laiemaks venitama. Äkist pääses nahk ammaste vahelt lahti ning vana löi pee nii kövasti vastu seina, et silmad kut suured punased pommid lentsid ee.“

Siis mees küsind, et mis sa teel naertsid. Siis naine rääkind, et miks ma’s pea siis jälle naerma. Öölus tantsis ümber obuste. Ning kui siis obu kommistas ning inimestest kidagid ütles: „Issapojuke, mis sa kommistad!“

Kui kohkund ning ädas siis vana öölus oli. Kui kidagid ütles: „Kurat, mis sa kommistad! Kui karune ning naljakas ta siis oli.“

Kui nad koju öueväravasse jöudend, siis üks lind istund väravasamba otsas ning ütlend: „Vöta see rahapada siit samba alt ee!“

Nüüd pidand mees ka oma asjad ee rääkima. Nönda kut ta rääkind, nönda naine olnd kadund. Pole kuskil teda änam näha olnd. Lapsed rääkind ikka iga laupa, et emm keind neid vaatmas. Siis olnd lastele toodud keik kenad puhtad riided.

Saarlased keind ikka Iiumaalt soola toomas. See mees läind ühekorra ka ning jäänd Iiumaal ühte perese öömajale. Sääl äkist mees nääb – umbest ta naise nägu naisterahvas keib ustest läbi. Mees rääkind peremihele ka seda. Peremees ütlend: „Meitel sii tüdruk oli midu aastad vajaka.“

Mees rääkind seda ka, et iga laupa öhte tuuasse ta lastele uued puhtad särgid. Siis peremees ütlend: „Tüdruk pole ühtegid laupest pääva kodu.“

Sedasi mees saandkid oma naise käde.

Jutustanud Jaan Pilsas, 70-a, Varpe külast (Kihelkonna kihelkond). Kirja pannud Heino Tarkin 1947. a (RKM II 2, 287/91 (1)). [Ee 423* + ATU 826]

Sõnaseletused:
sihes – sees
jalgotsel – jalutsis
meele järge – meele järele
naerend – naernud
miks ma’s pea – miks ma ei pidanud
vana öölus – vana õelus ehk kurat
lentsid ee – lendasid ära
kommistas – komistas
kidagid – keegi
karune – vihane, turris
Iiumaa – Hiiumaa
umbest – just
keib ustest läbi – käib ühest toast teise
oli midu aastad vajaka – oli mitu aastat kadunud
laupest pääva – laupäevast päeva