Vanasti eland Vedruka külas väga targad ja usinad inimesed. Köik armastand tööd ja nende keskel valitsend üksmeel. Aga olnd ka niisuguseid mehi, kes uhked ja kuulsuse tagaajajad. Need saatnud küll korda köiksugu mötlematuid tegusid. Teised külad pidand Vedrukast suurt lugu.

Kord akand naaberkülad Vedruka külast kuulsuse poolest ette minema. Seda kuuldes Vedruka küla auahned mehed [hakanud] teistele ennenägematuid tegusid tegema, et Vedruka küla ikka köige ees oleks. Varsti akandki kogu Vedruka küla elanikud riidlema, nii et üks ei saand enam teisega läbi. Igaüks akand ahnust taga ajama ja teisi kiusama. Viimaks läind koguni nii rumalaks, et üks ei oolind ühest, teine teisest. Vedruka oma alva eluviisi pärast olnd igal pool tuntud.

Äkki süttind küla pölema. Kust tuli alguse saand, ei teadnud keegi. Küla pölend maani maha, ainult möned üksikud talud pääsend tuleohust. Umbes möne aasta pärast olnd uus öitsev küla vana varemeil. Sellegi käsi ei käind paremini kui eelmisel. Juba kolmas küla vana asemel. Sellegi käsi käis samuti kui eelmistel. „See küll enam öige asi ei ole,“ mölgutasid möned mötteid. „Tarvis küla kuhugi mujale ehitada,” nii mötelnud pääsend vedruklased. Juba asutud neljandat küla ehitama, kuid mitte vana küla asemele, vaid tast ulk maad eemale.

Uut küla enam miski önnetus ei taband, sest inimesed parandand meelt. Pölend küla asemele on tekkind soo, mida Loona sooks kutsutakse.

Jutustanud Peeter Hein, 49-a, Vedruka külast (Kihelkonna kihelkond). Kirja pannud Aino Hein 1939. a (ERA II 230, 454/6 (7)).