See asi sündis Völube körtsis.

Oli sügise, kui noormehed mandrilt rahakolidega olid koju tulnd, korraldasid nad Völube körtsis ühel pühapa öhtul omavahelise olengu, kust ka ligemalt külade neiud ja pillimees ei puudund.

Pillimees oli kaugelt tuntud torupilli Villem. Ta vöttis aset körtsitoa aknalaua peale, kus teda ei saand keegi segama tulla. Ja noormehed ooldasid selle eest, et tal janu ei akkaks. Nad panid talle viina-ölut käeulatuse, sest Villem teadis ise, mellal ta ühte ja teist vöttis.

Ja siis öö pääle, kui Villemil maitsmise ja aistmise meeled akkasid juba tuhmuma, panid nad selle viina ölle ulka, aga seda ei kannatand Villem enam välja – ta jäi tukkuma, torupill köhu all. Kui siis ükskord ärkas, oli köik vaikne ja pime. Ta kobas enda ümber, kui ta leidis öllekruusi ja viinaklaasi, siis teadis ta, kus ta asub.

Villem tühjendas öhtuse ülejäägi korralikult kaelakandeks ära ja akkas koju ristlema. Ta teadis väga ästi, kus seisab Roobaka küla. See tee oli talle sama tuntud kui kodus toa ja kaevu vahe tee.

Ta oli juba teel, olgugi et ta kaks sammu edasi ja ühe tagasi astus, lootis ta siiski kodu poole minevad. Oli ta nii rändand ja okste seas ragistand, pörkas ta kogu ninapidi, kes talle teed ei tahtnud anda. Villem katsus vastast kääga: see oli külm ja kole robeline. Villem ei tahtnud tüli ja astus teelt körvale, rühkis edasi ja leidis viimaks jalgadega teeraja üles, mis tal juba ammu käest oli kaduma läind.

Kui ta siis veel kuulis ane äält, arvas, et varsi olen Jöe Priidu anede lauda taga väljas. Ane ääl läks korrast valjemaks ja Villem akkas ka ruttama, et ennem koju saada. Kui ta oli juba ane nina all, kadus tal korraga maa jalgade alt ära. Nüüd oli tal orjendeerumise vöime selge: ta oli kukkund undiauku Rääma metsas. Ane, kes teda senna oli meelitand, seisis korviga kessed auku lati otsas. Villem oli siiski iljaks jäänd, sest vösavillem oli juba enne teda augus ja näitas uustulnukile kahte küündlatuld.

Kui siis ommikul Roobaka küla mehed öö saaki jägama tulid, arvasid nad, et vähemalt kümme unti peaks aukus olema, sest lae kate oli köik segamine. Aga nende imestus oli küll suur, kui torupilli Villem neile alt vastu vahtis. Nad tömbasid ta august välja ja Villemil oli esimine töö torupilli vasta puud löhkuda, kuni sellel tükid järele jäid.

Kirja pannud Mihkel Ohakas, pärit Karja kihelkonnast, oma mälestuste järgi Tallinnas 1960. a (RKM II 99, 21/3). [ATU 168]

Sõnaseletused:
rahakolidega – rahakottidega
kaelakandeks – tervendamiseks
robeline – krobeline
ane – hani (nimetav kääne)
kessed – keset