Vanasti elan sääl taga Pahapilli kantis üks Täri Antsu nimeline mees. See oli ka maailmatu vigurimees ja nöid oln ja vanakuradiga ühendust pidan.

Ühekorra paar meest läin oomiku aegu ta majast mööda ja näin, et Ants oli oma aida katuse köik päält ära luhkun. Mehed mötlema: „Mis imet see Ants oma uie aida katuse on päält maha raasin?“ Kui aga öhta neesammad mehed olid säält mööda tuln, oln aida katus uiest pääle tehtud, köik uus ja ea töö, ja vana Ants üksi pannun veel viimasi vihkusi pääle.

No teine mees siis ütlen: „Ma arva, et see mitte öiguse asi äi ole: kudas jöudis vana Ants üksi ühe päävaga nii suure katuse pääle tiha?“

See mees oln juba kolmandad korda naisemees ja taal oln see sörmus seltsis, mis kolm korda laulatuse alt on läbi käin. Vötn selle sörmuse sörmest ära ja vaatan selle läbi katusele. Ja mis ta nägi? Nägi, et Ants oli katusel ja terve katus kibisen pisiksest meistest, kes teda aitan.

Jutustanud Priidu Pärnapuu, 65-a, pärit Laugu külast (Karja kihelkond). Kirja pannud Olev Jõgi Parasmetsa külas1939. a (ERA II 231, 719/21 (29)).

Sõnaseletused:
Täri Antsu nimeline mees – tuntud ka Pahapilli Andruse nime all
oomiku aegu – hommikusel ajal
ära luhkun – ära lõhkunud
see mitte öiguse asi äi ole – see ei ole õige asi
kibisen pisiksest meistest .. aitan – kihanud väikestest meestest .. aidanud