Mesilane imes jöe kaldal roosi öiekeste seest magusat välja ja oli agar ühest öie külgest teisi lendma. Senna tuli üks ärg vett jooma suure jooksuga. Mesilane nägi ärga ja üidis: „Tasa! Tasa! Sa vöid mind ära tampida.“

Ärg vastu: „Kellel sinust kahju on?“

Mesilane: „Sa loodad oma suure kere ja rammu pääle. Oleks sul möistust nagu minul, küllab sa teist juttu ajaksid!“

Ärg vastu: „Sina ja so möistus mahute mölemad mo jala söra alla,“ ja pidi joonega mesilase pääle kargama. Mesilane aga lendas üles ja läks ärja körva sisse, ja vanameest pandi üle kraavide ning pöesade kargama. Saand ärg keik tansud tansind, lendas mesilane ta körvast välja ja ütles: „Teinekord ära pilka Looja säädust.“

Kirja pannud Andrei Kuldsaar Jämaja kihelkonnas 1898. a (E 36516 (22)). [ATU 281]

Sõnaseletused:
senna – sinna
saand ärg keik tansud tansind – kui härg oli kõik tantsud tantsind