See on ikka üks tüdruk olnd. Ma ei tea, meikse puu juure ta ennemini läind oli; esimeseks pole ta oava juure läind. Kas ta on kase juure tulnd? Kask, sellel ta üdlend, et peab siidisärk selgas olema. Teised puud olid ikka easti rääkind. Männal on käskind kahara pea kasuda:

Tamm oli täisi riide’eisi,
Kasel oli selgas siidisärk,
Kuusel olid kullatud juuksed.
Kenad kuuse käbad.
Männal oli kaunis kahar pea.
Sarabu saand saksa riided, (nää, kui peeniksed riided tal selgas on)
Kadakas, üks kallis puu,
Oaval olid arvad oksukeised.

Niid otsas, pole änam puid mitte.

Kui see tüdruk oli oava juure läind, siis ta küsind oava kääst, näh, ta oli mütme kääst küsind: „Oled sa mo peimest näind?“

Küsind köigi kääst. Seda ma’p tea, mis oav sönna vastu üdlend oli. Jo ta ikka sandist ta vastu ütles. See ruut oli siis üdlend: „So lehed peavad nönda peal värisema, nönda kut mo liha ja süda sihes värisevad.“

Nad köikuvad ööd ja päävad. Ööd ja päävad ühte roati.

Sestsanta jäänd ta lehed peal värisema. Ta vist oli üdlend, et ma’p tea mitte. Tal es ole tääda mitte. Äga tal pole peimest olnd.

Jutustanud Liisa Välis, s 1850. a, pärit Haapsu külast (Jaani kihelkond). Kirja pannud Aarne Vinkel Hindu külas 1940. a (ERA II 289, 490/2 (3)). [Aa US 77 + 75]

Sõnaseletused:
meikse – missuguse
oav : oava – haab : haava
kasuda – kasvatada
oksukeised – oksakesed
mütme kääst – mitme käest
sönna vastu – sellele vastu
peimest – peigmeest
ma’p tea – ma ei tea
ruut – pruut
ühte roati – ühte raati, ühte jutti
sestsanta – sestsaadik
tal es ole tääda – tal ei olnud teada