Kevadesel ajal karjalastel helises suus:

Leeri-leeri löoke,
kus so kuldas pesake?
Toa taga tamme otsas.
Kus see tamm siis jälle sai?
Vanamees raius tamme maha.
Kus vanamees jälle sai?
Vanamees suri ära.
Kus see vanamees maha maeti?
Pika pöllu peendra alla.
Kus see peenar jälle sai?
Kiri ärg kündis peendra üles.
Kus see kiri ärg jälle sai?
Kerves tappis kirju ärja.
Kus see kerves jälle sai?
Kövasi kulutas kirve ära.
Kus see kövasi jälle sai?
Kövasi köksus kannu alla.
Kus see kand siis jälle sai?
Karu kiskus kannu üles.
Kus see karu jälle sai?
Karu läks muiste mujale maale,
jättis jäljed seia maale,
pooled jäljed Poolamaale.
Taal oli kolmi pojukest:
üks oli sääse sääreline,
teine pödra pölveline,
kolmas räimerooline.
Esimeine uine, teine luine,
kolmas kassi kaelaluine.

Üles kirjutanud Carl Allas Karja kihelkonnast (H I 4, 437/8 (2)).

Sõnaseletused:
kiri ärg – kirju härg
kövasi – luisk
kannu, kand – kännu, känd
uine – ilmselt sõnast luine tuletatud riimuv sõna