Kui minu ema alles väike oli ja koolis käis, juhtus tema emaga, niisiis minu vanaemaga, mingi seletamatu lugu.

Nad elasid sellel ajal 2-korruselises eramajas. Oli öö, kõik magasid. Vanaisa oli mandril komandeeringus. Minu emal ja tema õel oli kahe peale üks tuba maja teisel korrusel ja vanaema magas üksinda nende kõrval olevas toas.

Vanaema oli juba peaaegu uinunud, kui kuulis alumisel korrusel raskeid mehe samme. Vanaema arvas, et vanaisa tuli komandeeringust varem tagasi, aga ta oli nii väsinud, et ei tõusnud üles ega läinud talle vastu. Mehe sammud tulid rahulikult trepist üles ja suundusid lastetoa ukse juurde. Vanaema mõtles, et ju siis vanaisa vaatab, kuidas lapsed magavad. Seejärel tulid sammud vanaema magamistoa ukse vahele ja jäid seisma. Vanaema magas näoga ukse poole ja mõtles, silmad kinni, et mis vanaisal viga, et ta tuld põlema ei pane ja miks ta seisab ja oota seal. Oli hämar öine valgus, vanaema piilus unise silmaga ja tema ehmatus oli suur, kui ta avastas, et kogu, mis seisis ukse vahel, on võõras tume kogu, kes oli vanaisast palju pikem. Vanaema arvas, et see oli mingi varas või pätt. Ta ei julgenud liigutadagi ja hakkas meeletult kartma, ise piiludes selle tumeda mehe poole. Äkitselt hakkas see ukse peal seisev kuju haihtuma, kuni lõpuks kaduski lihtsalt ära. Vanaema oli šokis ja ta oli üleni kaetud külma higiga. Ta ei maganud öö läbi.

Peale seda seletamatut lugu lasi ta oma lapsed ära ristida.

Saaremaa tondijuttude kogumisvõistluse käigus 2012. a kirja pannud Kaili Põder, Saaremaa Ühisgümnaasiumi 6. kl. õpilane