Kord vanaema juures vannitoas end korda sättides tundsin kuklal pilku. Turjakarvad tõusid püsti, külmavärinad käisid üle selja ning miski mu sees sundis mind ringi vaatama.Väristasin õlgu ja põgenesin vannitoast.

See ei olnud esimene kord, kui olin selles majas midagi tundnud. Tihti tuli ette, et kuulsin köögis kedagi toimetamas ning seejärel köögi taha tuppa minemas, kuid vaatama minnes ei olnud seal kedagi. Olen kuulnud ka kassi kräunumas kohtades, kus ta olla ei saa.

Ühel õhtul, kui kogu perega elutoas istusime, rääkisin neile oma „tontidest“. Vanaema jutustas siis, et vannitoas vannis olla surnud minu vaaronu, köögi taga toas oli elanud mu vanavanaema. Kassi kohta ei osanud ta midagi öelda, sest majas on elanud väga palju kasse ja koeri, kellest suur osa on maja lähedale ka maetud.

Vannitoas tehti aga remont, mille käigus vann välja lõhuti. Pärast seda ma vannitoa kummitust tundnud ei ole. Ka kass ei ole tükk aega häält teinud ja vanavanaema hing pole ka köögi ja toa vahel käinud.

Võib-olla on selliste juhtumitega nüüd kõik, kuid samas võib see olla vaikus enne tormi.

Saaremaa tondijuttude kogumisvõistluse käigus 2012. a kirja pannud Saaremaa Ühisgümnaasiumi 6. kl. õpilane