Minu isa vanaisa, sündind Tepu talus, üüdnimega pilli Juhan, olnd tähendatud valla torupillimees ja pääle selle Kingli möisa pöline rehepapp. Tol ajal olnd vanadkurjad alalised möisa rehtede külastajad, nii et öösel pimedas keegi arilik surelik ei julgend enne ommikust kukelaulu möisa rehtedele läheneda.

Kord küsind rehelised rehepapilt: „Sina väike mehike! Kuidas sa nende vanapoistega akkama saad?“

Rehepapp seletand: „Ega nendega kuntsi ole. Kui nad väga mürgeldavad, siis panen pilli üüdma, nii kohe kükitavad irvitades nurgas kuni esimese kukelauluni, siis kaduvad napsu pealt köik!“

Iseäranis maiad ja tüütumad olnd väiksed kuradid – juhtund olema leivakottis möni suupärasem pala, see kadund kohe aganase, leivakannikas seisnud alati puudumata. Nii kölab rehepapi seletus.

Minu isa mäletab veel vähe oma vanaisa, olnd öige väike mehike.

Jutustanud Aleksander Jõgi, 54-a, pärit Muhu kihelkonnast. Kirja pannud Endel Jõgi Välja külas (Valjala kihelkond) 1939. a (ERA II 233, 314/5 (20)).

Sõnaseletused:

kuntsi – kunsti
napsu pealt – otsekohe
aganase – aganate sisse