Rubriigiarhiiv: Pöide kihelkond

Püha Juri kutsikas

Vanajumal olla maailma äga ilusaste valmis teind ja pannud iga ainava looma omasse ametisse. Sellega juhtund siis va Püha Juri kutsikale see töö ja kohusetäitmine, et ta peab mitte üksi Saaremaad, vaid ka kõike maailma koduskäijatest, tontidest, külmkingadest ja kõigist tühjastpaljast vaimudest puhastama.

Et tal mehikesel selle tarvis palju aega ära kulub, ning oma peatoiduse ooleks ei olla tal sugugi enam aega üle jäänd. Selle tarvis antud talle taevast oma igapäevane osa. Osa jägamine olla kaks korda aastas sündind, nimelt talvel küündlapäeva aegas, ja sügisel mihklipäeva laupa öösel. (Sest praeguski on veel Saaremaa mõnes kuhas seda kõvat kindlad ebausku, et iga eluloom, mis mihklipäeva lauba öösel välja kadunuks jääb, saade kohe untidest ilma armuta ära murtud.)

Passi sisse olnd siis Vanaisa kõik ta kohused ülesse pannud: esiteks, tema amet; teiseks, et tal igal pool luba käia on, nii kui kunagi Saaremaa töömehed muidugid ulguvad; kolmandeks, et ta igal aastal kaks korda taevast osasi saab, kellega oma kõhtu täita.

See mõte on Saaremaal kindel ja kõva, et undid peaje mihklipäeva lauba ööse taevast osa saama, sest mitu meest olla neid kõrsist koju tulles näind: suures-ulk unta koos, ise uluvad ja ojavad kõik suud ülesepidi osasaamiseks lahti.

Kord juhtund üks karjatüdruk mihklipäeva lauba õhtul ilja kahe tühja raandaga kaugelt metsa äerest saunast koju tulema. Suur kari untisi olnd tee ääres. Tüdruku ehmatus olnd küllalte suur, aga näind imeks pannes, et metsakoerad läind kohe tema eest kõrvale, teised teine poole teed. Aga üks akand talle järele käima. Tüdruk vaatand tagasi ja näind, et va Püha Juri kutsikas tulnd temale järele ning silmad jooksnud vett. Korraga tunnud tüdruk, et teine raand olnd raskem, vaatand sisse ja näind, et seal sees olnd suur must noosakas. Tüdruk kalland selle pangest välja, unt arind kohe selle musta kotaka omale suhu ja pöörnud tagasi.

Üks teine kord olla üks perenaene kuulnud, kui päris selge eal olla taevast untidelle ütelnud: „Teised saavad minu käest täna õhtul osa, aga sina seal otsa peal pead ilma jäema. Sina mine Laiavälja kaasiku taha raba ääre koplisse, sinna selle ärja kallale. See valge ärg on päris perenaise ooletuse läbi sinna täna ööse välja jäänd, sellepärast olgu see siis sinule osaks. Ja vaata, teisel omigul olnd ärg murtud ja ka söödud.

Nõnda juhtund jälle üks külamees talvel küündlapäeva laupa öösel ilja obuse ja reega läbi metsa sõites koju poole tulema. Suur undikari olnd tee peal ees. Kõik ulund, suud lahti kohe taevast. Mees mõtelnud, mis nüüd teha? Ütelnud aga siiskid suure irmuga: „Külamehed, tee pooleks!” Nii ka kohe olla sündind, teised läind teine poole teed, mees sõitnud keskelt läbi. Vaatand aga korra veel irmuga tagasi ja näind imeks pannes, et üks metsakoer jooksnud talle ree järele, ja jällegi jooksnud teisel silmad aledusega vett. Mees märkand kohe, et üks must kogu olla tal ree tagasotsa peal olnd. Ta lükkand selle pitsa varrega sealt maha. Ja vaata, unt kahmind kohe suure isuga selle omale suhu ja läind tagasi.

Ühes kohtas olla jälle küündlapäeva lauba öösel undid õue jäend koera ära murdnud. Nõnda olla siis siin ja seal inimeste ennaste ooletuse läbi palju õnnetusi sündind, nii et viimaks tiritud va allivatimees kohtusse. Mehike olnd kindel ja julge selle peale, sest ta lootnud oma õiguse peale ning ütelnud, et ta olla seda kõike oma passise ülesse kirjutud Vanaisa enese lubaga teind.

Kästud passi ette näidata. Nüüd alles tulnd mehiksel meelde, et tal passi enese käes ei olnd, vaid olla seda oma va poolevenna, karjakransi, kätte oida annud. Palund mehike natukene aega, et passi järele minna, sest et tal enesel õiget vatitasku eiga mütsikeari* vahet ei olnd, olla ta oma passi karjakrantsi kätte oida annud. Lubatud talle ka aega järele minna.

Läind mehike kohe ja küsind kransi käest, kus ta pass on, tal olla teda ädaste tarvis. Koer oli koa selle jälle tükkis ära unustand, sest tal ei olnd õues head ojukohta, ta annud kassi kätte ja kinnitas ise kõvaste kassi, et oitku seda undi passi oolega.

Ütelnud undi vastu: „Oota, mina lähen toon kodunt ära.“

Läind kohe kassi käest küsima. Kass ütelnud: „Pea, ma toon aidast salve alt ära.“

Läind vaatama, jah, vanad kurjad närijad või nurgelised rotid söönd jälle undi passi üsna puruks ära. Vaata, eiga siis vanal ajal paberid ei olnd. Siis said kõik asjad naha peale ülesse kirjutud, niisammuti ka undi pass. Kass arvand küll kõige parema kuha aitas viljasalve all nurkas olnd ja pannud sellepärast siis ka sinna. Noh, nüüd olnd söödud.

Viind koerale selle aru, et rotid olla undi passi üsna suutumaks ära närind. Koer läind undi juurde selle teatusega. Unt saand koera ooletuse peale pahaseks, tormand kohe koera kallale ja akkand kransi kasukast sasima. Krants saand suure vaevaga va läänelambapoisi küüsist lahti ning jooksnud kohe koju kassi sasima. Kass tõmband küüned irevele ning kriipsund kransi nina üsna punaseks. Krants akkand kuue õlmaga nina pühkima.

Selle aja sees saand jälle kass kihutes minema ja jooksnud kohe aita iirede kallale. Aga ei ta mehike polla kinkind: muud kui kidast ta kätte saand, seda ta nahka pannud. Kus undi nahast pass on? Mis te, kurjadloomad, olete nahka pannud, las mind kransi käest sasida saada. Mina teile elu ilmalgi ei kingi, ikka kedas kätte saan, kohe nahka panen.

Nii on ka lugu koera ja undiga – unt ilma passita ei tohtind poolegid enam ennast kohtusse näidata ning akkand sõst päevast saadik muidu iseoma käe peal ümber ulkuma. Aga et tal, mehiksel, passi ei ole, võib igaüks teda kinni tarida ja kohtu viia, kust ta kohe ead vaevapalka saab.

Kus ta aga karjakrantsi silmab, seal on ta kohe selle kraadis oma ära kadund passi pärast kindi. Krants jookseb jälle kassi ja kass rottide kallale. Nii on lugu just igal pool üle terve Saare- ja suure maa.

* Vanad endised inimesed pidasid palju omal mütsi eare ehk keari vahel paigal, olnd see juhtumise kaupa mõni kiri ehk ka tubakas ja tuleraud, kui vatitaskus ruumi ei olnd, pidi mütsi naha vahe aitama.

Kirja pannud Pöide kihelkonnast pärit jutu A. Küng Pärnus 1889. a (H II 18, 72/80 (7)). [Aa US 37 + ATU 200]

Sõnaseletused:
ainava – ainsa
Püha Juri kutsikale – hundile
koduskäiatest – surnud inimestest
saade murtud – saavat murtud
peaje – pidavat
ojavad – hoiavad
raandaga – puuämbriga
noosakas – suur tükk (midagi)
arind – haaranud
kohe taevast – taeva poole
ennaste – endi
eiga – ega
mütsikeari – mütsikäär
kinnitas kõvaste kassi – rõhutas kassile
ojukohta – hoiukohta
viind selle aru – viinud selle teate
suutumaks– sootumaks, täiesti
teatusega – teatega
läänelambapoisi – hundi
kidast ~ kedast – keda
ilmalgi – mitte kunagi
poolegid – (mitte) sugugi
sõst – sellest
kraadis kindi – kraes kinni

Hundiks käimine

Enne käind inimesed ikka undiks. Jeesuse sündimisest saadik ei ole seda enam nii sagedasti.

Kord olivad ämm ja minia. Ämm oli söönd koldemüiril liha, minia oidnud last ja akkand ämmaga nurisema, et see üksi liha nahka paneb ja miniale midagi ei annud. Ämm öölnud: „Mine too ise! Ma käin ise omale liha toomas.“

Minia paluma: „Õpeta mind ka, kust ja kuidas liha tuua.“

Ämm oli viind minia värava taha, pöörnud ühe kivi peal kolm korda ringi, ajand undinaha miniale selga ja minia saand undiks. Kahju aga, et minia ei küsind ja ämm unustas õpetamast, kuidas undist inimeseks jälle saab. Küll tahtnud naene jälle undinahka kätte saada, aga ei olla saand. Nii jäänd ta ulgaks ajaks metsa. Viimaks akkand laps aga irmsasti karjuma. Ämm tüdind ära. Mis teha? Läind värava taha ja üüdnud:

„Tule nüüd metsast meie emme,
tule meie lasta lakutama,
ellakesta imetama,
tallekesta tandsitama!“

Sellepeale tulnd siis unt metsast ja akkand last imetama. Nüüd saand vanamoor undi tagumisest jalast kinni, viind undi vägisi kivi ääre, pöörnud seal jälle kolm korda ümber. Sellepeale langend undi kasukas maha, paljast teise jala külge oli jäänd tükk undi karvu.

Noor naene tõutand, et ta iialgi ei lähe enam undiks, vana käind aga ikka oolega ja söönd liha.

Kirja pannud Joann Prooses Tornimäe külas (Pöide kihelkond) 1902. a (E 42400/1 (30)). [Aa S 76, vrd ATU 409]

Sõnaseletused:
koldemüiril – koldekivil
lakutama – jootma
paljast – ainult

Ärjapölvlastest

Vanal ajal on olnd seiksid pölvepitkusi mehi olnd. Ükskord oli läind Pahavalla külast Kingli, nüüd Laimjala vallast vana Pölde Hans karjamaale mere ääre ka luusima. Allikamäel kuulnud kadakapöesaste sees seikse igavese kisa ja kära. Hans astund ka ligemale vaatama, mis kära sääl on.

Ligemale jöudes näeb vana Hans: kolm pölvepitkust meest riidlevad – kiskuvad küündega, närivad ammastega. Vana Hans läind juure, küsind: „Mispärast teie siin riidlete?“

Mehed jätnud ka riidlemise jälle ja akand vana Hansule kenast rääkima: „Meie riidleme oma isa päranduse pärast. Isa suri ära ja jättis meile päranduseks ühe kübara, kepi ja kingad – ning kepp, kübar ja kingad olnd ka sääl maas. Vana Hans ütelnd: „Mis sääl riielda on? Igaüks saab ühe asja.“

Mehed jälle seletand vana Hansule, et nende asjadel pole üksikuld miskid väärtust: need asjad – kübar, kepp ja kingad – peavad köik ühel olema, nendel on siis seike omadus – kui [saad] kübara pähe, näed igale poole nii kaugele, kut sa tahad, ja kui sa kingad jalga paned, oled kohe sääl, kus sa tahad minna, ja kui kepp so käes on, keda sa kepiga see sureb ära, ja keda sa kepiga pistad, see kaob ära, paljast veetilk jääb maha jälle. Vana Hans kuulan selle jutu ära ja ütelnd: „Ut, ma vaatan ka neid asju, kas on nönda.“

Pölvepikused mehed luband ka vaadata. Vana Pölde Hans pannud kübara piha, vaadant: „Jah, sellega näeb kaugele küll, aga kudas nende kingadega lugu on?“

Pannund kingad jalga, katsund jalgu liiguta. „Jah, tösi jah, kerged küll, aga kepp?“

Väiksed vennad pole ka keppi keelnud mitte vana Hansule katsumast. Vana Hans vötnud kepi kätte, vaadand seda, pöörnud iga otsa ja külge, äkist teind nobe liigutuse, pistnud iga ärjapölvlast korra kepi otsaga, nenda olnd need kolm venda köik kadund, maha jäänd kolm veetilka.

Nüüd olid asjad vana Hansu omad. Hans läind körgese mäe otsa, ise mötlend kuulujutu järge – Kuramaal olle ea elada. Ut, ma vaata korra ja vaadand: „Jah, seal on elu ea!“

Liigutand korra jalgu ärjapölvlase kingadega ja olndki Kuramaal ja olnd ka ea elada – süia, juua olnd east.

Kui vana Hans niimoodi kauemad aega Kuramaal söönd ja magand oli, siis läind üks pühapäev uluaega viitma välja luusima. Sääl tulnd mötte peale: „Äi tea, mis mo va Reet peaks Saaremaal Pöldel koa tegema?“

Pannund kübra pähe, vaadand – vana Reet keedab oasuppi, kuivat sealiha sisse pannund, mis just vana Hansul köige maitsevam toit. Hans säält kohe ärjapölvlase kingad jalga, liigutand korra jalgu ja olndki Saaremaal Pahavalla külas Pölde öues.

Hans astub uksest sisse tuba ja oaleeme katel keebki tulel. Vana Reet ise muiel näoga juures. Hans söönd oaleent köhu täis ja eitnud puhkama. Pääle selle pole enam Pöldelt ära läind mitte.

Aga kus need ärjapölvlase pärandus – kübar, kingad ja kepp – jäänd on, seda ei tea keegi. Neid asju pole selle sugul tänapäevani kellegil näha olnd mitte.

Kirja pannud Aleksei Lesk Pajukurdla külas (Pöide kihelkond) 1925. a (ERA II 40, 81/3). [ATU 518]

Sõnaseletused:
ärjapölvlastest – väikestest mehikestest, päkapikkudest
kokutad – koputad
jätnud jälle – jätnud järele
uluaega – jõudeaega
paljast – ainult
kuivat – kuivatatud
selle sugul – sellel sugukonnal

Kerjus

Kord olnd Pöidel üks kerjus, kes vahel kaubelnd ka vanade nööpidega. Ta olnd pealt vaadates väga vaene ja ta eland ka selle kohaselt. See kerjus olnd ka juba üsna vana. Viimaks tulnd ka temale surmatund kätte ja et tal kedagi pärijat ei olnd, otsustatud tema riided, mis ta ainukene varandus näis olevat, vaestele jagada. Akatud ta riideid lähemalt vaatama ja nähtud, et riided on koos väikestest lappidest ja lapikestest. Üks lapp olnd teise peale õmmeldud ja kogu rõivas näind kaunis kentsakas välja. Kõik lappide õmblused olnd aga korralikult kinni nõelutud. Juhtund nii, et keegi arutand ühe lapi õmbluse lahti, sest riided tundund väga paksud, ja sealt tulnd nähtavale ulk raha ja kulda. Arutatud ka teised õmblused lahti ja kõik õmbluste vahed olnd raha täis. Tollest rahast on see kerjus saand kuulsaks.

Jutustanud Mihail Leiner, 42-a, Levala külast (Pöide kihelkond). Kirja pannud Jaan Ratassepp 1939. a (ERA II 232, 89/91 (70)).

Levala kõrts

Levala kõrtsis elavad ju praegust inimesed. Nõnda neh, aga seal muist otsa, see rihaldne, oo tühi. Seal see lugu siis juhtuski. Seal pole juba tükk aega änam kõrtsi olnd, siis see lugu olli juhtun.

Üks mees olli läind sealt kõrtsist pimes vankriga mööda, see olli üks kaugema maa mees. Omad inimesed ei tea paerst änam midagid sellest kõrtsist rääkida. Nojah, see mees läks sellest kõrtsist mööda, siis olli muidugid juba üsna pime ka. See kõrts oo päris küla vahel. Ja siis see mees näind ka ja kuulnd, et seal kõrtsis mängab pill ja tantsitakse. Rahvas olnd seal tühjas rehes ja muudkui söönd ja joond. Mees mõtlend, et ull see asi oo ete küll. Nüid äkisti veel sõuke kõrts sii maamuna peal ja päris tants ja laul teistel lahti.

No läind siis viimaks seda asja ligemalt vaatma ka. Siis läind vanal silmad lahti ja ta näind, et see asi seal rehes oo kole ja väga vanaaegne, nii et sõukseid inimesi paerst üldse polegid. Sai siis aru jah, aga nii julge mees ta olli, et pole joosma pand, seisis paiga pääl ja vaatas natuse aega. Üks mees oln teises rehe nurkas ja mängand torupilli, sõuke tükk olli olnd, mida ta pole tundnd ja sõuksed imelikud riided olnd inimestel selgas. Õllekannud olnd ka latsis, mis kõrts see muidu oo; need käind siis usinasti rinki ja teispool rehe parandat siis tantsiti selle pilli järge.

No viimaks läind sellel pealtvaatajal asi ulluks: seesama lugu jah, mis ikka inimestel sõukste asjade juures juhtub. Päris irm tulnd teisel nahka, et vaimud tantsivad ööse seal rehes ja äkisti see pealtvaatamine teeb mõne õnnetuse ka veel risuks kaela.

Tea nüid, sõuke lugu nende tontide ja vaimudega juba allist ajast pääle olnd, et ead nendest pole veel mette olnd.

Jutustanud Mare Tüür, 51-a, pärit Muhu kihelkonnast. Kirja pannud Jaan Ratassepp Suur-Rahula külas (Pöide kihelkond) 1940. a (ERA II 275, 98/100 (11)).

Sõnaseletused:
paerst – praegu
latsis – platsis, kohal

Siniste preilnate augud

Ühekorra olla Kahtla möisaproua läind ööse kellu kaheteistme aal mööda praegust Laimla maanteed. Silla talu lubjaaugu kohal, sääl kasvand siis suured tammed, istund äkist ühe tamme aru peal vanavöitu naisterahvas. Sinine tuli pölend tal ees, prillid old teisel nina peal, ning lugend teine sääl sedasi raamatud. Proual old kange irm, ta katsund tiitsast sealt mööda ning siis vaatand tagasi, aga polla änam mette midad old.

Ning seda kohta akatigid üüdma „siniste preilnate auguks“. Pärast nähtud neid veel mitu korda.

Jutustanud Maria Kivi, 61-a, ja Anna Kivi, 73-a, Asva külast (Pöide kihelkond). Kirja pannud Nadežda Vesik 1946. a (RKM II 5, 112/3 (1)).

Sõnaseletused:

Laimla – Laimjala

Kuidas vanaeit ää eksis

Ta olla jaanipäe laupe öhte ühest perest akkend ära tulema. Ta olla tulnd edasi. Tee olla tuttav olnd, öö olnd pime ja tal äkist kiviaid tulnd vastu. Ta olla säält üle läind, mötlend, et ju ta ikka koduse jöuab. Ta läind, läind ning äkist leidend ennast säältsamast külast jälle ühe maja tagant ja siis vaatend, et tuttav maja olnd. Ta akkend uuest minema kodu poole. Ja jälle seesama tuttav tee olnd ja läheb, jälle kiviaid ees ja leiab jälle varsti ennast säältsamast maja tagant. Ta olla nönda mähkind selle öösse.

Siis tal olnd viimaks nii kange irm, et ta läind sinnasammasse majase tagasi, kust ta tulema akkend. Siis ta oli sääl tükk aega veel istund ja siis uuest tulema akkend. Siis oli juba ilm valgemaks läind. Siis oli läind, pole enam midad kiviaida tee peel ees olnd, oli ikka koduse jöudend.

Rahvas räägib nönda, et kui ristimata lapse jälgede sisse kogemata astund, siis eksib ää.

Jutustanud Rudolf Kitt, 15-a, Kingli külast (Pöide kihelkond). Kirja pannud Heino Tarkin 1946. a (RKM II 2, 172/3 (4)).

Sõnaseletused:
kiviaid – kiviaed
selle öösse – sel öösel

Näkid ja karjalapsed

Audla valla karjamaal asund pöhjatu loik, mida Mälisaare auaks kutsutud. Seal asund näkid. Nad olid nii mitmel kujul esinend. Kord olid karjalapsed karja oidnud selle loigu ligidal. Siis olid nemad ühe ilusa kivi näind. Karjalapsed on kivile istund ja kui neid kivi täis olnd, kasvand kivi suuremaks. Ja kui köik karjalapsed kivil olnd ja mängima akkanud, siis oli kivi obuseks moondund ja tahtnud minema akata. Siis tulnd üks poiss ja üüdnud: „Oodake, ma tulen ka täkku, näkki änna peale!“

Ja nönda olnd obune kadund ja lapsed jäänd köik loigu juurde.

Jutustanud Melania Käo, 60-a, Metsakülast (Pöide kihelkond). Kirja pannud Vaike Puu 1939. a (ERA II 233, 597 (2)). [Aa S 58]

Sõnaseletused:
Mälisaare – ka Mällissaare

Maa-haldja pöösas

Laimjala vallas endise Köigusti möisa piirides möisa einamaa ääres asub väike kivivare. Selle kivivare peal kasvab sarabupöösas. Seda pöösast inimesed kutsusid vanasti ja praeguski maa-aldja pöösaks. Sellesse pöösasse viidi kõik need veed, millega maast akand aigeid ja kärnu pesti. Sinna kivi pääle viidi veel raha, pooli obuseraudi ja muid asju, millega aigeid muljuti. Kui möni inimene sealt midagi ära töi, pidi see inimene köik küla kärnad ja aigused endale saama.

Seda kohta kartsid inimesed, sest arvati, et seal ööseti aldjad ümber ulkusid.

Jutustanud A. Põllas, 49-a, Kingli külast (Pöide kihelkond). Kirja pannud Voldemar Laheäär 1939. a (ERA II 233, 459 (1)).

Sõnaseletused:
Köigusti – Kõiguste

Magaja aetakse ära

Pölendmaa ränk Laimjala metsas, tihe pöösapadrik – seal on kaks ümmargust auku kahe pärnapuuga. Kes neis aukudes magab, kästakse ära minna.

Kord eitnud keegi väsind einaline, mees, end löunauinakule. Möelnud, et on parem magada, kui pea on körgemas. Asetand siis mees jalad mainitud auku ja uinund. Unes aga akatud meest üles ajama ja kästud ära minna. Viimaks aaratud tal jalust ja visatud august välja. Unest ärgates leidnudki mees end augu äärelt.

Teine sarnane koht, kus magades unes akatakse ära ajama olevat Iies, Üüvere küla einamaal, see on arvatavasti vana aud.

Jutustanud Elisabet Vibu, 75-a, Üüvere külast (Pöide kihelkond). Kirja pannud Endel Tarkpea 1939. a (ERA II 232, 493/5 (24)).

Sõnaseletused:
ränk – padrik
Iies – Hiies, koht Pöidel Üüvere külas

Pahila kivi

Pahila küla karjamaal, seal on üks maailmama suur kivi. Selle kivi peal on jällegid selged undi ning ärja jäljed nähja.

Ma ole selle kivi kohta jälle sõukse jutu kuulnd, et ühekorra unt akand ärga taga aama. Tulnd karates niikaugele kut Pahila karjamaale, seal ärg karand kivi otsa. Siis olle kivid kõik tuttpehmed olnd. Ärg roplind kivi otsa ja unt muudkut järge. Ning võtndkid siis seal otsas ärja õndsaks – tõmmand, näh, kõri maha. See ärja veri paerguskid kivi otsas veel ning seo sõnna tükkis kindi jäänd. Kivi ülalt oort lahvel punane. Unt akand siis sealsammas ärga ää sööma. Aga kui oli keind siis sõuke kärakas ja oort mitu raksi oli kivi sisse valku löönd. Kivi olnd kolmeks luhki ja unt olnd koa kut ära suland. Jumal neednd sellega sõukse äiti tembu ää, et unt äi’p tohi änam teisi loomi murda mette.

Me keisime koa sõda kivi seal voatamas, aga andis ennemini ulk aega roplida, kut otsa sai. Äbemata easti aga on nee jäljed seal otsas nähja, muudkut ärja jäljed, neo sügavamad.

Jutustanud Aleksander Kaal, 63-a, Mui külast (Pöide kihelkond). Kirja pannud Ilmar Kaal 1939. a (ERA II 232, 179/80 (1)).

Sõnaseletused:
maailmama –maailmatu
nähja – näha
aama – ajama
olle – olevat
tuttpehmed – täiesti pehmed
roplind, roplida – roninud, ronida
seo sõnna tükkis kindi jäänd – see on sinna täiesti kinni jäänud
oort lahvel – kohe täiesti, laus-
valku – välku
luhki – lõhki
äiti – häbitu
sõda – seda
neo – need on

Kuressaare–Kuivaste tee saamine

Kuressaare–Kuivaste tee saamise kohta räägib rahvasuu järgmist. Kord olnd ühel Kuivaste mehel Kuressaare linna asja ja ta pidand minema. Esialgu eksind ta läbi metsade ja võtnud otse kursi, umbes. Tagasi tulles võtnud ta linnast muidugi ka viina ja asund tagasiteele mitte just selge peaga. Tema enam otse kurssi ei suutnud pidada ja käis siira-viira. Ta eksind ringi, ja rahvas räägib, et sellest siira-viira käimisest olevatki saand Kuressaare–Kuivaste tee. Seepärast ollagi see tee nii kõver nagu joobnud mehe käigu järele tehtud.

Jutustanud Aksel Kübar, 15-a, Levala külast (Pöide kihelkond). Kirja pannud Jaan Ratassepp 1939. a (ERA II 232, 32 (14)).

Sõnaseletused:
Kuivaste – Kuivastu

Jaani kiriku nimesaamine

Kui Jaani kihelkonda ehitatud kirik ja tuldud esimesele jumalateenistusele, leitud, et kirikule on ka nime tarvis. Kui rahvas peale teenistust kirikust lahkus, olid vahepeal kahele poole teed tõusnud maa alt kaks kivi. Ühe kivi otsas istund vanamees. Mööda minev rahvas küsind ta nime, ja see olnd Jaan. Sellest ajast jäändki kiriku nimeks Jaani kirik ja kihelkonnale nimeks samuti Jaani. Vanameest aga polevat enam kusagil nähtud.

Jutustanud Liisa Schasmin, 70-a, pärit Palamuse kihelkonnast. Kirja pannud Jaan Ratassepp Tumala külas (Pöide kihelkond) 1939. a (ERA II 232, 17/8 (3)).

Koigi järve teke

Kord olnd kahe Koigi ümbruse mõisnikul tüli ühe väga ilusa koha pärast. Koht olnd metsa serval ja seal kasvand ka mõned puud. Koht olnd looduse poolest väga ilus, seal kasvand suurel ulgal väga ilusaid lilli.

Mõlemad mõisnikud armastand ilu ja tahtnud mõlemad seda kohta omale, sest et see enne kellegi oma ei olnd. Siis tekkind mõisnikel tüli, et kummal on sellele kohale rohkem õigust. Nii vaielnud nad kaua aega ja polevat ikkagi selgusele jõudnud. Siis vihastund mõlemad, ja kui nad ommikul seda kohta vaatama läind, olnd seal Koigi järv.

Jutustanud Liisu Lokna, 82-a, pärit Kõiguste külast (Pöide kihelkond). Kirja pannud Jaan Ratassepp Levala külas 1939. a (ERA II 232, 130/1 (99)).

Kana ja meigas

Kui juba kõik loomad maa peal omas kohtas ja seisuses olnd, pidand ka igaüks oma ameti kohut truuiste täitma.

Tulnd kana Vanaisa ette kaebama: „Temal olla palju inimesi munadega sööta, ja mune ei olla tal mitte rohkem loodud kui kaks ainukest, aga meikal olla metsas suur pesa täis.“

Vanajumal kutsund meigase kohe metsast oma ette ja küsind järele, kas see tõsi on. „Tõsi küll,“ kostnud meigas, „aga mis minu, on minu, eiga mina neid ära ei anna.“

Juba jällegi läind Vanajumalale tarkust tarvis. Mõteldes tulnd ea nõu meelde ja ütelnud: „Akkage võitu jooksma, kes teitest ennemalt suurema ulga juurde jõuab, saab omale, tahajäeja peab piskuga lepima.“

Nüüd akkand kana ja meigas võidu jooksma. Meigas ütelnud kanale: „Kana jookseb kaatsad taga.“

Kana põlla seda poolegi tähele pannud, muudkui jooksnud edasi ja ise ütelnud jälle meigasele: „Meigas, meigas, riba paelad taga.”

Meigas akkand oma riba paelu seadma, senni läind kana meigasest kauda, ja saand Vanajumala enese lubamise peale meika pesatäie mune omale tänaseks päevaks päranduseks, aga meigas saand kaks endist kanamuna omale.

Sellepärast laulabki meigas igal kevadel ikka seda kurba laulu: „Uhuu – uhuu – uhuu – pesa tühi.“

Mina, nende ridade kirjutaja, olen tõeste seda juttu omas lapsepõlves oma vanaema käest Saaremaal kuulnud. Aga imeks panna, omas praeguses mehepõlves mööda Läti- ja Kuuramaad reisides olen mina sedasammat ülemal kõneldut jutukest kanast ja meigasest Kuura randlaste kui ka Kesk-Liivimaal elavate lätlaste suust kuulnud.

Kirja pannud Pöide kihelkonnast pärit jutu A. Küng Pärnus 1889. a (H II 18, 68/70 (5)). [ATU 240]

Sõnaseletused:
meigas – kaelustuvi
truuiste – truult
eiga – ega ei
tahajäeja – tahajääja
põlla poolegi – ei olevat sugugi
tänaseks päevaks – tänase päevani
Kuuramaa – Kuramaa

Sõelamäng

Sõelamängus seisavad mängijad üksteise selja taga, käed eesseisja õlgadel. Eesotsas on omanik, kellele järgnevad muud mängijad (esimene, teine, kolmas jne), lõpul on “sõel” (viimane mängija). Väljaspool neid mängijaid on veel kaks, need on tahtjad. Mängijad laulavad:

Sõit, sõit, sõelake,
sõit, sõtse sõelake.
Sõtse sõelal sõgedad silmad,
mu sõelal õbedad silmad.
Ma’p aga anna sulle sõela
–sa pole oolas oidemaie,
sa viskad sõela sõnnikusse,
siga sul sõtkub sõela silmad,
obune uue uulivaka,
lehm sul latterid põrutab,
lammas latterid laotab.

Tahtja: “Kas lubad sõela?”
Omanik: “Kui mulle kaku teed, siis luban!”
Tahtja: “Kui suure kaku?”
Omanik: “Nii suure kut maailm!”
Tahtja: “Nii suure kut obusesilm!”
Kui tahtjad ja omanik on kokku leppinud, siis algab “sõela” otsimine.
Esimene mängija lööb jalga vastu maad ja ütleb: “Kas see?”
Tahtja: “Ei.”
Teine mängija lööb jalga vastu maad ja ütleb: “Kas see?”
Tahtja: “Ei.”Nii küsivad tahtjad edasi, kuni viimati jõutakse “sõelani” ja keda tahtja õigeks tunnistab.
Omanik ütleb: “Kui sõela tahad, siis püüa!”
Kui “sõel” on kinni saadud, siis algab mäng otsast peale. Nüüd jääb “sõel” tahtjaks, teine tahtja jääb omanikuks.

Laulusõnad ja mängukirjelduse on kirja pannud Theodor Kalju 1928. a Heleena Pallaselt, 45-a, Orisaares (Pöide kihelkond, ERA II 9, 369/71 (3)). Viisi on üles kirjutanud Friedrich Paulmeister 1909. a Juula Üksti käest Kõrkvere külas (Pöide kihelkond, EÜS VI 614 (55)).

Alguses, laulmise ajal, võib mängijatevoor edasi liikuda. Laulda võib ka ilma värssi kordamata. Dialoog võib olla pikem, pakkumised võiksid omaniku poolt väheneda, tahtjate poolt suureneda.


Noodid: lae alla (.pdf)

Eilut-leilut Lepa Triinu

kaartEilut-leilut, Lepa Triinu,
oled sina Kadaka Kaie näinud?
Kai läks muiste madaruile,
üll oli peas ja pill oli suus,
saiakakk oli kainelus.
Koer oli kõrvas, änd oli rõngas,
pandikott oli koera ändas.

1. esitus: laulab Leida Ränk, 32-a, Orinõmme külast (Pöide kihelkond). Kogunud Herbert Tampere 1956. a (RKM, Mgn. II 19 a).:

2.esitus: laulavad Kuressaare Gümnaasiumi huviringi Inspira 5-7 aastased lapsed Pilvi Karu juhendamisel. „Söit söit söit Sörve poole“ veebikogumiku rahvalaulude osa esitluskontsert 22. mail 2011. aastal Kuressaare muusikakoolis.

Sõnaseletused:
madaruile – madaraid, värvitaimi korjama
üll – müts
kainelus – kaenlas
pandikott – kihlakott (ilmselt viidatakse kombele, kus mõrsja käis kihlusest teatamas ja veimede jaoks andeid kogumas)
ändas – saba otsas


Kuula:

Kuula laste esituses 2011. aastal:

Sõnad: lae alla (.pdf) | Noodid: lae alla (.pdf)

Kits kilu karja

Kits kilu karja,
üle mere marja.
Tee mulle eina,
ma eina totule.
Tott mulle mimmi,
ma mimmi põrsale.
Põrsas mulle külge,
ma külje tammele.
Tamm mulle lehte,
ma lehe lambale.
Lammas annab mulle villa,
ma viin villad Viisikusse.
Viisikas teeb viisisi kuubesi,
paikab katkend kasukaid.

Laulab Anna Kivi, 74-a, Asva külast (Pöide kihelkond). Kogunud Ottilie Kõiva 1959. a (RKM, Mgn. II 242 d).


Kuula:

Sõnad: lae alla (.pdf) | Noodid: lae alla (.pdf)

Kits kibi-käbi, kibi-tangu

Kits kibi-käbi, kibi-tangu,
pärast pitka noka taadi tangu.
Kits kilu karja,
üle mere marja.
Kits moole einu,
mina einu totule.
Tott moole mimmi,
mina mimmi põssale.
Põssa moole rõika,
mina rõika sepale.
Sepp moole nuga,
mina nuga tammele.
Tamm moole lehti,
mina lehti utele.
Utt moole villu,
mina villu emmele.
Emm moole uut kuube,
mina kuube kunningale.
Kuning moole kuldamütsi,
kuning moole kuldamütsi.

Laulab Melanie Mäetalu, 69-a, Orissaarest (Pöide kihelkond). Kogunud Herbert Tampere 1956. a (RKM, Mgn. II 25 d).

Sõnaseletused:
pitka – pika
kilu – kits, kitsetall
totule – lehmale
mimmi – piima
rõika – rõikheina


Kuula:

Sõnad: lae alla (.pdf) | Noodid: lae alla (.pdf)

Laske mardid sisse tulla

Laske mardid sisse tulla, kaski,
mardi varbad valutavad,
küüneotsad külmetavad.
Mart pole tulnud sööma pärast,
mart pole tulnud jooma pärast,
mart tuli lapse peksi pärast.
Laske mardid sisse tulla,
kui ei lase, ei palugi,
akkan arjast arutama,
toalage lammutama.
Mart toob lauta lambaõnne,
katussele karjaõnne,
tahatuba neiuõnne,
neiuõnne, peiuõnne.

Laulab Liini Ränk, 53-a, Orinõmme külast (Pöide kihelkond). Kogunud Herbert Tampere 1956. a (RKM, Mgn. II 17 b).


Kuula:

Sõnad: lae alla (.pdf) | Noodid: lae alla (.pdf)

Kogu, kogu, koorekene

Võitegija laul:
Kogu, kogu, koorekene,
kogu koera õnne piale,
kirju kiisu õnne piale,
meie Manni õnne piale.

Üles kirjutanud T. Kõrv Pöide kihelkonnast 1891. a (H III 12, 712 (5)).

Sõnaseletus:
kogu – kokku

Võitegemise sõnu võib rütmiliselt lugeda või laulda mõne lihtsa viisiga.


Sõnad: lae alla (.pdf)

Sõõru, sõõru, totukeine

Sõõru, sõõru, totukeine,
sõõru mulle sõstrapiima,
maalu mulle marjapiima,
mul on pere piima tahtmas,
võõras pere võida tahtmas.

Laulab Liini Ränk, 53-a, Orinõmme külast (Pöide kihelkond). Kogunud Herbert Tampere 1956. a (RKM, Mgn. II 18 b).

Sõnaseletused:
totukeine – lehmakene
maalu – sõõruta


Kuula:

Sõnad: lae alla (.pdf) | Noodid: lae alla (.pdf)

Sõit, sõit, sõit Sõrve poole

Põlve peal:
Sõit, sõit, sõit Sõrve poole,
lähme liistes linnaspoole,
toome saiad sarvelised,
mesileivad meelelised,
kakud kahekoorelised.

Viisi on laulnud Eliise Lepik, 73-a, pärit Püha kihelkonnast Pihtla vallast; kirja pannud Vaike Rööp Kuressaares 1960. a (RKM II 93, 764 (36)). Sõnad on üles kirjutanud August Kampf Pöide kihelkonnast 1889. a (H III 5, 10 (3)).

Sõnaseletused:
liistes linnaspoole – hulkudes, kõndides linna poole
meelelised – meelepärased


Sõnad: lae alla (.pdf) | Noodid: lae alla (.pdf)

Sõit, sõit, sõit Siiksaare randa

Sõit, sõit, sõit Siiksaare randa,
kaps, kaps, kaps Sõrve randa,
Siiksaare rannast silku tooma,
Sõrve rannast turssi tooma.

1. esitus: laulab Liini Ränk, 53-a, Orinõmme külast (Pöide kihelkond). Kogunud Herbert Tampere 1956. a (RKM, Mgn. II 18 g).

2. esitus: laulavad Kuressaare Gümnaasiumi huviringi Inspira 5-7 aastased lapsed Pilvi Karu juhendamisel. „Söit söit söit Sörve poole“ veebikogumiku rahvalaulude osa esitluskontsert 22. mail 2011. aastal.

Sõnaseletus:
turssi – turski


Kuula:

Kuula laste esituses 2011. aastal:

Sõnad: lae alla (.pdf) | Noodid: lae alla (.pdf)

Iidut aga tiidut teele minna

Iidut aga tiidut teele minna,
ei ole pastlid jalga panna.
Uied pastlid leikamata,
vanad kinni paikamata.

siis ole rohkem seal midagi.

Iidut aga tiidut teele minna,
ei ole pastlid jalga panna.
Uied aga pastlid leikamata,
vanad kinni paikamata.

Laulab Anna Kivi, 74-a, Asva külast (Pöide kihelkond). Kogunud Ottilie Kõiva 1959. a (RKM, Mgn. II 242 c).

Anna Kivi laulab sageli esimest kaheksandiknooti pikemalt.

Sõnaseletused:
pastlid – pastlaid
uied – uued


Kuula:

Sõnad: lae alla (.pdf) | Noodid: lae alla (.pdf)

Kiisukeine, kassikeine

Kiisukeine, kassikeine,
neljajalgne neiukeine,
vaata minu vaka järge,
kükita mu kerstu peal.
Ma lään ise kiige alla,
kiige alla kiikuma,
üle õrre õõtsuma,
paade peale paukuma.
Kiige all on kenad neiud,
üles kasvand kui roosipaiud.

Ja rohkem pole.

– Millal seda lauldi?
– Lapsele ikka, kui lapse kiigu juures.
– Aga neid teisi, mis te siin laulsite? See „Eilu-leilu” ja?
– Kõik lapselaulud.

1. esitus: laulab Anna Kivi, 74-a, Asva külast (Pöide kihelkond). Kogunud Ottilie Kõiva 1959. a (RKM, Mgn. II 242 e).

Anna Kivi laulab sageli esimest kaheksandiknooti pikemalt, veidi punkteeritult.

2. esitus: laulavad Kuressaare Gümnaasiumi huviringi Inspira 5-7 aastased lapsed Pilvi Karu juhendamisel. „Söit söit söit Sörve poole“ veebikogumiku rahvalaulude osa esitluskontsert 22. mail 2011. aastal.

Sõnaseletused:
vaka – veimevaka või -kirstu
õrre – kiigevõlli
paade – paekivide
paiud – lilled


Kuula:

Kuula laste esituses 2011. aastal:

Sõnad: lae alla (.pdf) | Noodid: lae alla (.pdf)

Mina laulan, miks ma’p laula

Mina laulan, miks ma’p laula,
ma laulan mere muruksa,
mereääred ätsemaaksa,
merepõhjad põllumaaksa,
mereliivad literiksa,
merepaed paperiksa,
meretagused taimelauduks,
ise einamaaksa,
merelained laevadeksa.

Oleks see mo olemine,
teiseks see mo tegemine:
ma teeks tuulest hobuse,
vihmasaost teeks sadula,
sadulale saksapoisi,
saksapoisile kübara,
kübarale kuldarooni.
Ohakas minu hobune,
sõnajalg mo sõiduruuna.

Laulnud Anna Teras, 80-a, Rahula külast (Pöide kihelkond). Kirja pannud Friedrich ja Alvine Paulmeister 1909. a (EÜS VI 630 (1) ja 599 (1).

Sõnaseletused:
ätsemaaksa – lille- või karikakramaaks
literiksa – litriteks, ümmargusteks õhukesteks liistakateks
merepaed paperiksa – mere paekivid paberiks
taimelauduks – taimelavaks, peenramaaks
vihmasaost – vihmasajust
kuldarooni – kuldkrooni


Sõnad: lae alla (.pdf) | Noodid: lae alla (.pdf)