Rubriigiarhiiv: Rahvajutud

Miks inimesed oma surmatundi ei tea

Ühekorra külamees teind puuaida. Mees teind ölesidemetega. Siis Surm tulnd mehe juure ning küsind: „Miks sa ölesidemetega aida teed?“

Mees vastand, et omme ta sureb ära, sellepärast ta teeb ölesidemetega.

Sestsaadik inimesed ei tea enam oma surmatundi.

Jutustanud Jaan Parem, 76-a, pärit Loona vallast (Kaarma kihelkond). Kirja pannud Heino Tarkin Kuressaares 1947. a (RKM II 2, 361 (44)). [Aa US 19]

Sõnaseletus:
puuaida – puuaeda

Undi osa

Tiidus einaaeg jöudas käde, inimesed läksid keik külakaupa metsa eina niitma. Pärast päevast tööd tulid kokku ühte küüni magama. Sääl sai siis enne uinumist köiksugused jutud räägitud, mis kellegil meele tuli.

Äkist oli metsast irmus kanget ulumist kuulda. Üks külamees ütles: „Untidele antakse ülalt osa. Lähme vaatma!“

Teised üütsid köik ühest suust: „Oled sa käest ää läind! Seda’p tohi ükskid inimene vaatma minna mette.“

Aga külamees es jäta jälle mette, vöttas laugi ruuna ala ning söitas sönnapoole, kust ääl ää keis. Saand ta tüki aega läbi metsa söitand, siis nägi ta ühe jöö, ning sääl ääres suur kari untisi, keigil suud ületsipidi, ulusid edasi. Mees astus niid obuse selgast maha ning seeras ennast kenasti pöösa taha varjule, kus ta neid kenasti veis näha.

Tüki aja pärast nägi ta, kudas osad akkasid ülalt kukkuma, igaüks taris ühe osa sohe; aga ühe va looma jägu kukkus jöge. See ulus niid äga edasi pääle. Korraga ütles üks ääl ülalt: „Veta see lauk eese osaks, mis pöösa taga on!“

Mees kahmas seda kuuldes tüki musta mulda maast pöose ning kustutas laugi obuse otsa peelt ää. Aga ääl ütles uiest: „Veta laugi kustutaja, mis pöösa taga on.“

Niid es aita mehel muud, kut kapsas laugi selga ning kihutas küüni juure. Sääl tänas veel önne, et tal nii nobe jalaga obu on, kes teda undi käest päästas. Laskes siis laugi lahti ning ise puges teiste vahele magama.

Omiku töusid teised töölised keik üles, aga öhtast undi osa vahtijat ei ole änam mette, paljast teine king näitas seda kohta, kus ta oli magand.

Kirja pannud David Jakson Kaarma kihelkonnas 1890. a (H II 18, 591 (3)). [Aa US 37]

Sõnaseletused:
undi osa – hundile mõeldud osa (millestki)
jöudas käde – jõudis kätte
äkist – äkki
oled sa käest ää läind – kas sa ei käituks mõistlikult
es jäta jälle mette – ei jätnud järele mitte
vöttas laugi ruuna ala – võttis … alla, s.t istus valge otsmikutähniga hobuse selga
kust ääl ää keis – kust hääl kostis
seeras ennast– sättis end
taris ühe osa sohe – haaras ühe osa suhu
eese osaks – endale
pöose – peosse
ulus niid äga edasi pääle – ulgus nüüd aga ikka edasi
kapsas – hüppas (kergelt)
veis – vöis
laskes – laskis
paljast – ainult

Kaali järvest

Kord tahtnud külarahvas mööta Kaali järve sügavust. Nad sidund terve küla köied üksteise [külge], otsa pannud katla liivaga ja akand pöhja laskma. Lasknud kuni köis otsa saand. Akatud välja tirima. Kui nad katla välja olid tirind, nägid inimesed, et liiv oli katlast kadund ja sinna oli pandud verine jäära pea ühes pussnoaga. Nüüd arvab vanarahvas, et seal järve pöhjas on praegugi elanikud sees.

Jutustanud Olga Anupõld, 44-a, Kuressaarest. Kirja pannud Voldemar Anupõld 1939. a (ERA II 233, 25/7 (6)).

Vana Miina Väärdi muistne jutustus

Vanasti kasvand ühes talus üles peretütar ja vaenelaps. Ema oli peretütard väga ellitand. See olnd väga laisk, tige ja sönakuulmata. Vaenelaps olnd väga ea südamega ja täitnud nobedasti vöeraema käsku. Siiski olnd vaeselapse elu väga alb – ei tahetud temale öieti süiagi anda.

Kord küpsetand perenaine leiba ja annud köikidel paistekakku maitseda. Vaenelaps palund omale ka. Perenaine kaapind küna küljest natukene, viskand ukse taha ja ütlend: „Mine suhu!“

Vaeselapse köht olnd tühi, läind ära vötma, pätsike akand jooksma, vaenelaps jookseb järele.

Tee peal tulnd tal lammas vastu ja palund: „Niida mind ära,“ luband pooled villad vaeselapsele. Vaenelaps niitnud lamba ära, aga ei ole villa sugugi omale vötnud. Jälle päts jooksnud edasi. Vaenelaps jooksnud järele.

Teel tulnd lehm vastu ja palund ennast lüpsta. Vaenelaps lüpsnud lehma ära ja pannud köik piima lüpsikuga lehma sarvi, et küll lehm poole talle oli luband.

Päts läind jälle edasi, vaenelaps järele. Kaevu ääres seisnud obune ja palund ennast joota. Luband selle eest teda edasi söiduta. Vaenelaps jootnud obuse ära, aga ei ole mitte ta selga istund.

Päts läind edasi ja jäänd ühe urtsiku ette seisma. Siin eland üks vanaemake. See ütlend lapsele: „Ole ea laps ja küta saun sojaks ja vihtle mind puhtaks.“

Kui ahi oli sojaks köetud ja saun soe, ütlend vanake: „Vöta mind nüüd juuksid pidi järele ja kisu sauna.“ Saunas käskind ennast vitstega vihelda. Vaenelaps vötnud vanaeide ilusti sülle ja talund sauna ja teind kena viha ja vihtlend sellega vanaeide puhtaks. Pärast vihtlemist viind eit vaeselapse ühte kambri, kus olnd palju väikesi kastikesi – möned väga ilusad kullast ja möned puust. Nüüd eit ütlend, et valitse nüüd üks omale vaevapalgaks. Vaenelaps valind alandliku meelega köige alvema. Vanake ütlend: „Mine nüüd kodu, kutsu sugulased ja tuttavad kogu ja tee kastike lahti. Küll siis näed, mis säel sees on.“

Vaenelaps läind koju ja teind nönda, kui kästud. Kastike olnd kulda ja kallid kiva täis.

Perenaine tahtnud ära vötta, aga nägijad palju, ei ole julgend. Teinekord, kui perenaine jälle leiba küpsetand, annud köikidele, ka vaeselapsele, aga oma tütrele viskand ukse taha.

Perenaise tütar läind ära vötma. Katsekakk paneb jooksma. Teel tuleb lammas vastu, palub ennast niita. Tüdruk niitnud lamba ära ja vötnud villad köige raudadega omale.

Päts jookseb edasi. Lehm tulnd vastu, lüpsik sarvis, ja palub ennast lüpsta. Tüdruk lüpsab lehma ära, joob piima ära, mis üle jäend, viskab köige lüpsikuga kraavi.

Obust ta ei jootnudki.

Vanakest ta söimand tigedalt. Saunas teind nii, kui teda käskind. Pärast sauna valitsend omale köige toredama kasti.

Kodus kutsund ka köik sugulased kokku, aga vaestlast ei kutsund vaatama. Aga kastist tulnd tuld ja törva välja. Sugulased päesend vaevaga minema ilma armita. Aga emal ja tütrel jäend eluks ajaks tulearmid ja törvaplekid palge.

Jutustanud Miina Väärt Hakjala külast (Kaarma kihelkond). Kirja pannud Tiina Õunpuu Kuressaares 1938. a (ERA II 187, 484/9 (8)). [ATU 480]

Sõnaseletused
paistekakk – ahjusuus tule paistel küpsetatud pätsike
talund – kandnud
valitse – vali välja
kallid kiva – kalleid kive, s.t kalliskive
köige raudadega – koos lambapügamisraudadega
sarvis – sarvede otsas

Kuidas mehed ja naised loodi

Vanasti polla inimesed poolist söuksed olnd kut paes. Köhu ees olnd söuksed luugid. Äga mees ajand säält sisse, mis täma tahtis. Tööd pole kennegil teha olnd. Vana taevataet näind, et sedati äi lähe.

Andand inimestele raha niidi ostmise jäuks. Ühed raiskand eesel raha muist äe ning kui akkand köhtu kogu ömblema, tulnd niidist puudus. Ala jäänd auk. Teistel jäänd niiti üle, need ömblend eesele loti senna ala. Need esimised olid naised ning teised mehed. Naised olla ikka söuksed raiskajad.

Jutustanud Villem Tulit, 75-a, Praakli külast (Kaarma kihelkond). Kirja pannud Endel Reinart 1947. a (RKM II 3, 270/1 (13)). [Aa S 14]

Sõnaseletused:
polla – polevat
poolist – pooltki
kut paes – kui praegu
äga mees – iga mees
kennegil – kellelgi
eesel(e) – endal(e)
kogu – kokku

Vanapagan teeb järved ja jõed

Kui vanapagan oli alles eland maa peal, siis sattus ta inimestega tülli ja tahtis neid uputada. Ta läind merele ja puhund sealt vett maale. Mönda kohta puhund ta nii palju vett, et see ei vaibund enam tagasi merre, vaid jäi maale peatuma. Ja need kohad ongi tänapäevani tuntud lahed. Kuhu vanapagan peoga vett visand, sinna tekkind järved. Kus kohalt oli vanapagan jalgsi läbi rännand, sinna tekkind veepuhumisel jögi.

Kirja pannud Amanda Rand oma vanaemalt Tamsalu külast (Kaarma kihelkond) 1939. a (ERA II 231, 615/7 (5)). [Aa US 1]

Sõnaseletus:
ei vaibund – ei vajunud

Usside aukus

Vanal ajal olnd ühe pere koplis ussi pesa. Peremehe poeg läind kord laupäeva öhtul kopli köndima, kuni puder, mis tulel oli olnd, valmis saaks. Koplis leidnud ta ussi pesa. Näind, suur auk läind maa sisse. Tema akand jalaga auku sorkima, kukkund aga va mees korraga sügavase auku. Tüki aja pärast, kui kukkumise ehmatusest oli vähe toibund, vaatand ta ümber. Nüüd näind ta, et ta ühes suures laialises ruumis on ja tema ümber tuhandate suuri ja väikesi ussisi. Üks olnd köige suurem, nagu suur palk ja kuldkroon olnd temal peas. Ussisi nii palju oma ümber nähes akand poiss kartusest värisema. Köige suurem uss seda märgates ütelnud taale: „Ära karda midagi, need ei tee sulle ükski alba!“

Poiss seda kuuldes saand julgemaks, akand vaatama, kuidas jälle tagasi saab, aga miski nöu pole aitand, sest auk oli väga sügav olnd.

Viimati akand ta süia tahtma, köht olnd öige ele. Ta näind, et ussid ühte kivi käind noolimas, mida ka teda kästud teha. Ta läind ja lakkund nöndasama ka kivi ning kohe oli ta söömatahtmine ära kadund. Nönda teind ta iga kord, kui oli söömatahtmist tundnud.

Aeg läind poisil igavaks. Ta tahtnud jälle maa peal olla. Köige suurem uss vötnud ta oma turja peale ja toond üles ning pand ta augu äärele. Poiss läind koju ja küsind kohe uksest sisse astudes: „Kas mulle ka pudru oitsite?“

Pererahvas kohkund ära, et vööras inimene sisse tulles neilt kohe pudru küsib, arvand nödrameeltse olevad. Siin näind nüüd poiss ise ka, et köik inimesed temale vöörad olnd. Ta räekind oma juhtumise teistele. Need imetlend seda ja ütlend, et sest ajast, kui tema oli ära kadund, tervet kolmkümmend aastat tagasi on. Nönda oli siis peremehe poeg kolmkümmend aastat usside aukus, kuna ta ise möne tunni arvas ennast seal viibivad.

Jutustanud K. Matsalo Jämaja kihelkonnast. Kirja pannud Andrei Kuldsaar 1896. a (E 28701/4 (6)). [ATU 672D]

Sõnaseletused:
laialises ruumis – avaras ruumis
tuhandate – tuhandete kaupa
köht olnd öige ele – kõht olnud õige hele, s.t tühi
pand – pannud
arvand nödrameeltse olevad – arvanud nõrdameelse olevat
imetlend – imestanud

Kotermann hoiab laeva

Söitsime laevaga Liidist San Francisko. Teel läks kövaks tormiks ning läbi tormi oli kuulda naljakad äält: „Äi joua! Äi joua!“

Kapten, vana merekaru, üüdas ko kohe vastu: „No kurrat, kui sa’p joua, lase lahti!“

Kohe peele seda raksatas laeva mast ja kukkus kolinal ala. Siis teedas kapten küll, et see oli olnd kotermann, kes oidas masti püsti ja ääle peele laskas selle maha kukkuda.

Jutustanud Martin Matt, 68-a, Lülle külast (Jämaja kihelkond). Kirja pannud Jüri Suurhans 1940. a (ERA II 275, 485/6 (56)).

Sõnaseletused:
Liidist – Leeds’ist (linn Inglismaal)
San Francisko – San Francisco’sse (linn Ameerikas)
äi joua – ei jõua
kui sa’p joua – kui sa ei jõua
ko – ka
teedas – teadis
oidas – hoidis
kotermann – laevahaldjas

Soemaja

Rahustel, Sigajas, olid omale ehitand ko soojamaja*. Aga sönna sisse ei tohtind minna: ikka sääl on sedissi asju nähtud ning kuuldud. Vana Suurevare Paavel läind sis sönna, vöttand püssi öbekuulidega ning luband kurja maha lasta, kui see sönna majase tuleb. Tulndkid. See oli joululoupa öösse olnd. Tulnd üle lae suure kolina ning müraga ning siis prantsatand maja otsa maha. Tulnd sisse ning katsund Paavlit suurte karvaste kätega. Paavel laskand teda öbekuuliga, sest kurja ei vöind muudega lasta. Paavel akkand ära tulema. Saand ta tüki maad tulnd, sis üks padu tulnd vastu, ning ta kuuland oma körval, natuse taast taga, tulnd üks sulpsti-sulpsti-sulpsti. Paavel laskand uuest teda püssist. Sis läind kuri irnudes metsa, irnudes kut varss sedise peeni äälega.

Pärast selle pole kedagid änam sääl majas olnd ega käind. Pole olnd ko krabinad ning kolinad kuulda.

* soemaja – randa ehitatud maja, kus kalurid, tulles merelt, läksid end soojendama. Seal keedeti süüa, magati. Harilikult ehitati see kolme vöi nelja kaluri peale kokku

Jutustanud Ann Rautalu, 69-a, pärit Kaunispe külast (Jämaja kihelkond). Kirja pannud Jüri Suurhans Hänga külas 1940. a (ERA II 275, 464/5 (6)).

Sõnaseletused:
ko – ka
sedissi – selliseid
sönna majase – sinna majja
joululoupa öösse – jõululaupäeva öösel
laskand – lasknud, tulistanud
natuse taast taga – natuke temast tagapool
padu – vesine koht

Mereröövlite ohvrikivi

Tumala möisa karjamaal olnd kahe jala körgune munajas kivi, milles olnd seitse ühesuurust kartulisuurust auku. See kivi olnd vanade eestlaste kui mereröövlite ohvrikivi. Kes noortest meestest esimeks tahtnud merele röövretkele minna, pidand selle ohvrikivi juures kopsu ja maksa sööma, see tähendand, et isik on mereröövliks vastu vöetud.

Jutustanud Johan Gustavson, 40-a, Mäebe külast (Jämaja kihelkond). Kirja pannud Almete Gustavson 1939. a (ERA II 232, 613 (5)).

Sõnaseletused:
kahe jala körgune – u. 60 cm kõrge

Kaavi Sepa süvaauk

Torgu vallas Kaavi külas Taalberi möisa juures männi metsa sees asub suur sügav org, mida rahvas kutsub Sepa süvaauguks. See on umbes 40 meetrit pikk ja 20 meetrit lai org. Oru üks ots on täiesti terav, teine ots on aga vähe kandelisem.

See olla rahvajutu järgi tekkind vanal ajal, kui Saaremaa oli veel vee all. Nimelt sinna oli kinni jooksnud suur laev ja jäändki sinna. Ja laevakerele on ümber kasvand kare ja rohi. Ja nii on tekkind sinna suur laevakeretaoline org. Sellest kohast kardetakse pimedatel öödel läbi minna, seal olla vanasti igasuguseid kummitusi nähtud ja seda kohta kardetakse veel praegugi.

Jutustanud Jüri Helde, 47-a, pärit Mõisakülast (Jämaja kihelkond). Kirja pannud Robert Helde Kargi külas 1939. a (ERA II 232, 415/6 (1)).

Sõnaseletused:
Taalberi – Stackelbergi
süvaauguks – sügavaks auguks
kare – rohtunud maapind

Ärg ja mesilane

Mesilane imes jöe kaldal roosi öiekeste seest magusat välja ja oli agar ühest öie külgest teisi lendma. Senna tuli üks ärg vett jooma suure jooksuga. Mesilane nägi ärga ja üidis: „Tasa! Tasa! Sa vöid mind ära tampida.“

Ärg vastu: „Kellel sinust kahju on?“

Mesilane: „Sa loodad oma suure kere ja rammu pääle. Oleks sul möistust nagu minul, küllab sa teist juttu ajaksid!“

Ärg vastu: „Sina ja so möistus mahute mölemad mo jala söra alla,“ ja pidi joonega mesilase pääle kargama. Mesilane aga lendas üles ja läks ärja körva sisse, ja vanameest pandi üle kraavide ning pöesade kargama. Saand ärg keik tansud tansind, lendas mesilane ta körvast välja ja ütles: „Teinekord ära pilka Looja säädust.“

Kirja pannud Andrei Kuldsaar Jämaja kihelkonnas 1898. a (E 36516 (22)). [ATU 281]

Sõnaseletused:
senna – sinna
saand ärg keik tansud tansind – kui härg oli kõik tantsud tantsind

Miks lesta suu on kiiva

Kui Jumal oli kalad loond, siis määrand ta igale asukoha. Oli öelnud lestale, et see lititsegu liiva peel. Lest pole sellega rahul olnd ja osatand vanajumalat kiiva suuga: „Lest lititsegu liiva peel!“

Sellest oli lest jäändki kiiva suuga. Ajab endale vihaga liiva peele, kui püüad, on alati na liivane.

Jutustanud Jaak Lepik, s 1871. a, pärit Salme külast (Anseküla kihelkond). Kirja pannud Amanda Raadla Mõisakülas (Jämaja kihelkond) 1937. a (ERA II 157, 337 (5)). [Aa US 64]

Sõnaseletused:
kiiva – viltu
lititsema – lesta liikumise kohta

Lokspärirahvas

Lokspärirahvas keind vanal ajal ikka koos Kauvandi ja Järveküla järve pial. See lokspärirahvas olnd nöiad ning muud kuntsimihed, kes kurjaga ühenduses olnd. Sial nad olid keind ikka kallistel öödel, nöndagut jöulu laupa öösse ning nääribe laupa öösse. Nendeks öödeks toodi ikka levalasnad ning ahjuroobid tuba, et völud äp suaks neid omaga seltsis lokspäri piale viia. Olid lokspäril keind teiste levalasnade ning ahjuroopidega. Kihutand nendega.

Sial järve pial nad olid siis tantsind. Olnd sääl linalöukude selgas ning vihtund nende lasnade ning roopidega kut suurte möökadega.

Jutustanud Maria Meeder, s 1851. a, Kavandi külast (Jaani kihelkond). Kirja pannud Mihkel Tooms 1928. a (ERA II 8, 164/6).

Sõnaseletused:
lokspäri – loksper, nõidade pidu; koht, kus nõiad käivad kuradiga pidutsemas
Kauvandi – Kavandi
kuntsimees – nõidust oskav inimene
nääribe laupa – nääripäeva laupäeval, s.t vana-aasta õhtul
levalasn – puust leivalabidas leibade ahju panemiseks
tuba – tuppa
äp suaks – ei saaks
linalöuk – linalõuguti, tööriist linavarte murdmiseks

Joosvad rahad

Mo isa rääkis, mees keind kolm vana kuu neljapäeva teeristi peal. Tal olnd puhta musta kassi nahk ja tahnd seda müia. Kolmandal neljapäeval müis naha kellegile – ühele vaimule vöi mehele vöi kes ta oli. Naha eest sai raha. See raha pole kadund mitte, tuli ikka tagatsi, kui kellegile ää antsid. Kui mere paose vissati, sönna jähi, maalt kuhast tuli ka tagatsi.

Seda ma ole teiste kääst kuulnd, et joosvad rahad olla olnd. Üks pannund raha oeti nuki peale. Keind aida otsas ja raha olndkid kadund, mitte kuskil äga kuskil.

Jutustanud Elisaveta Tiivit, s 1872. a, Kavandi külast (Jaani kihelkond). Kirja pannud Aarne Vinkel 1940. a (ERA II 289, 516 (69)).

Sõnaseletused:joosvad – jooksvad
puhta – täitsa, lausa
paose vissati – prakku visati
maalt kuhast – mujalt kohast
pannund – pannud
oeti – voodi
keind – käinud
mette kuskil äga kuskil – ei mitte kusagil

Rannu luhas

Ennevanasti meite küla mehed käisid obustega Peterburis. Akand säält tagatsi tulema ja obustel löppend einad tee pääl otsa. Näind, Rannu luhas olnd kenad suured einakuhjad. Kedagi pole lisidal olnd. Läind ja vötnd siis kuhjast sületäie einu. Aga, oh sa ull, nüüd oli lugu lahti! Pole mitte kusagile änam ossand minna. Muudkui käi aga kuhja ümber, ja juurest ää ei saa. Siis teine mees oli eemalt üüdnud: „Käi tagurpidi!“

Siis pidada see vägi ää kaduma, mis sääl kuhja külges kinni oiab. Akand siis tagurpidi käima, ikka sületäis einu käes. Saand sedasi viimaks oma meeste juure ja siis keerand ennast otse ja akand obustele einu andma. Nönda kui ta ümber pöörand, akand jälle kuhja poole minema. Enne pole käimist saand järge jätta, kui jälle ümber pöörand. Siis teised mehed öpetand, et kui ta tahab, et obu need einad ää sööks, siis peab köik aja tagurpidi käima, nii kaua kui einad otsas oo. Niipea kui ta otseks pöörab, läheb jälle kuhja juure tagatsi. Oli siis sedasi tundi poolteist saand marsida. Kui einad otsas olnd, pole noidus änam möjund. See koht oli Rannu luht, säält ei saada muidu varastada.

Jutustanud Vassili Priske, 64-a, Väike-Pahila külast (Jaani kihelkond). Kirja pannud Jaan Ratassepp 1940. a (ERA II 277, 709/11 (3)).

Sõnaseletused:
ossand – osanud
pidada – pidavat
järge jätta – järele jätta, löpetada
noidus – nöidus
ei saada – ei saavat

Rehepapp

Maasi möisa rehepapiga oli korra imelik lugu olnd. Taal juhtus neid tükka vist küll rohkem kui teiste möisate rehepappidel. Ma tea küll vähemast isegid tast rohkem kui teistest. Ta oli, jah, ühe öhtu rehes olnd nagu arilik asi ja kord ning kohus ning küpsetand tuhlid, no tuha all muidugid, selle suure ahju juures. Korraga tulnd sinna üks tores riides mees ja muudkui kohe tule lisidale ja anna aga taale ka süüa. No see rehepapp pole just kitsi mees olnd ja ütlend, et tule aga söö peale, et maitse neid meie kandi tuhlid ka. Pole see vööras mees ka oodand kedagid ja kukkund kohe sööma. Palad tuhlid muudkui joosid teisel köri kauda alla. Rehepapp oli aru saand, et vööras oo nii imelikult riides ja sööb palasid tuhlid nii suure robinaga. Kus üks ristiinimene sedasi vöib teha, körvetab suulae ää, just tuha seest vöetud, sööd peal ka veel. Et rehepapp arvand, et kui ma pole ennemalt seda va’d kurjavaimu näind, siis nüüd ta oo just sii mo körval. Pole sääl suurt juhtund ka midagid. Rehepapp pole kartma ka akand, muudkui nii kenasti söönd teised köruti kahegesi seltsis tuhlid.

Jutustanud Vassili Priske, 64-a, Väike-Pahila külast (Jaani kihelkond). Kirja pannud Jaan Ratassepp 1940. a (ERA II 277, 556/8 (2)).

Sõnaseletused:
taal(e) – tal, temal; talle, temale
palad tuhlid – kuumad kartulid
palasid tuhlid – kuumi kartuleid
sööd – söed
köruti – kõrvuti

Kaardimängijad kivil

Ööriku karjamaal on üks suur kivi ja kutsutakse Vanademeeste kiviks. Iga aasta jaanilaupäeva öösi tulnd säält kivi seest kümme vanameest välja ja akkand kivi otsas kaarti mängima. Kord juhtund üks naisterahvas säält mööda minema. Mehed kutsund naise ka kivi otsa ja annund naisele ka kaardid peosse. Korraga leidnud naine ennast üksinda ja kaartide asemel olnd väike must kott. Sellega saand naine köik oma soovid täita.

Jutustanud Liisa Nurk, 66-a, Ööriku külast (Jaani kihelkond). Kirja pannud Aleksei Nurk 1939. a (ERA II 233, 344 (16)).

Sõnaseletus:
annund – andnud

Mungakivid

Vanal ajal on mungad kihla vedand Karja kiriku juures, et kahe kellalöögiga nad peavad Pöide kirikule jöudma (vahemaa 20 km). Ja kui ei jöua, siis muutku nad kiviks. Neid munkasi oli kolm. Kui esimest korda kell löi, akkasid mungad minema. Ja kui kell löi teist korda, olid nad alles Rangla rabas ning muutusidki kivideks. Ja tänapäevani seisavad kolm ühesugust kivi sääl körvuti Mungakivide nime all.

Jutustanud Juhan Nurk, 55-a, Ööriku külast (Jaani kihelkond). Kirja pannud Aleksei Nurk 1939. a (ERA II 233, 337 (5)).

Pruut ja aavalehtede värin

See on ikka üks tüdruk olnd. Ma ei tea, meikse puu juure ta ennemini läind oli; esimeseks pole ta oava juure läind. Kas ta on kase juure tulnd? Kask, sellel ta üdlend, et peab siidisärk selgas olema. Teised puud olid ikka easti rääkind. Männal on käskind kahara pea kasuda:

Tamm oli täisi riide’eisi,
Kasel oli selgas siidisärk,
Kuusel olid kullatud juuksed.
Kenad kuuse käbad.
Männal oli kaunis kahar pea.
Sarabu saand saksa riided, (nää, kui peeniksed riided tal selgas on)
Kadakas, üks kallis puu,
Oaval olid arvad oksukeised.

Niid otsas, pole änam puid mitte.

Kui see tüdruk oli oava juure läind, siis ta küsind oava kääst, näh, ta oli mütme kääst küsind: „Oled sa mo peimest näind?“

Küsind köigi kääst. Seda ma’p tea, mis oav sönna vastu üdlend oli. Jo ta ikka sandist ta vastu ütles. See ruut oli siis üdlend: „So lehed peavad nönda peal värisema, nönda kut mo liha ja süda sihes värisevad.“

Nad köikuvad ööd ja päävad. Ööd ja päävad ühte roati.

Sestsanta jäänd ta lehed peal värisema. Ta vist oli üdlend, et ma’p tea mitte. Tal es ole tääda mitte. Äga tal pole peimest olnd.

Jutustanud Liisa Välis, s 1850. a, pärit Haapsu külast (Jaani kihelkond). Kirja pannud Aarne Vinkel Hindu külas 1940. a (ERA II 289, 490/2 (3)). [Aa US 77 + 75]

Sõnaseletused:
meikse – missuguse
oav : oava – haab : haava
kasuda – kasvatada
oksukeised – oksakesed
mütme kääst – mitme käest
sönna vastu – sellele vastu
peimest – peigmeest
ma’p tea – ma ei tea
ruut – pruut
ühte roati – ühte raati, ühte jutti
sestsanta – sestsaadik
tal es ole tääda – tal ei olnud teada

Miks merevesi soolane

Üks vana soldat olnd, saand kroonuteenistusest lahti. Suguvösa polnd, tuttavaid polnd, teenistust polnd, ei olnd änam kuhugi minna. Siis on ta niisaa ulkund metsa ja maad mööda ringi, püksi otsad üles kööverdud. Möne pääva saand süüa, teise pääva pole saand, noppind metsast marju ja eland jälle.

Joudnud ühekorra suurest metsast välja, kurivaim ehk öölus tulnd vastu, küsind soldati kääst: „Anna nüid see mulle, mes sul seltsis on!“

Soldat öölnud: „Mul ei ole midagit seltsis varandust!“

Kurivaim ajand peele: „Anna aga anna varandus, mis sul on, minule!“

Soldat akand viimaks arvama, et ju mul midagit on, mis vanale meeldib ja küsind vasta: „Mis sa mulle vastu annad?“

Kurivaim on luband taale anda niukese masina, mis teeb köiki, mis aga käsid. Tasuks on ta tahtnud saaja soldati vanu pükse. Soldat olnd nöus. Metsast läbi minnes oli kukkund jaanipää öösi soldatile sönajalaöis püksisääre sisse, soldat ei ole aga sellest täädnud. Annud püksid kuradile ja saand masina vastu. Käskind siis masinal endale uued riided muretseda, maja ehita. Ja see teind köike, mida mees tahtnud. Teised olnd kadedad, akand uurima, kust vaene soldat köik saab. Viimaks on salaja akand kuulma ja kuulnud, kui soldat ütelnud: „Tee mulle süüa!“

Naabrid tahtsid soldati kääst seda ära osta. Seda masinat saand ka üks kaupmees kuulda. Tahtnud ära osta. Soldat müindki masina kaupmehele maha. Kaupmees mötelnud. „Mis ma nüid keige esite lase valmista, laevad mul on, keik mul on. Tarvis lasta üks laevatäis soola teha, seda peab vädama ikka väljast!“

Viind masina laeva ning käskind jahvatada. Laev saand masina jahvatamisest täis. Masin jahvatand ikka edasi. Viimati laev vajund pöhja keige soola, mehe ja masinaga. Masin aga jahvatab merepöhjas ikka edasi. Ja sellest ongi merevesi soolane.

Jutustanud Aleksei Sadam, s 1896. a, Üüdibe külast (Anseküla kihelkond). Kirja pannud Amanda Raadla 1937. a (ERA II 157, 176/8 (136)). [ATU 565]

Sõnaseletused:
niisaa – niisama
teise pääva – teisel päeval
kööverdud – keeratud
öölus – õelus, kurivaim
seltsis – kaasas
ajand peele – ajanud peale, mangunud
saaja – saada
täädnud – teadnud
ehita – ehitada

Peidetud raha

Kord näidatud Lätimaal ühe mehel unes neljasse öösse, et mingu toogu rehetoast raha ära. Karta pole midad, kui midad näeb. Mees mötelnud, et see on unenägu ja pand uuest magama. Natuse aja pärast näidatud tal jälle sedasama. Mees pand riided selga, vötnud koti kätte ja läind. Kui ta rehetoa ukse avand, näind ta seina ääres ühe laua, seal otsas istusid ärrasmehed. Koerad istund maas, pead meeste pölvede peal. Laual pölend kaks küünalt, teine teises otsas, ja vahel seisis suur raha unn. Mees pidand ukse vahelt tagasi pöörduma, aga tal tulnd meelde, et karta ei maksa. Ta läind laua juurde, aarand käega raha, möni kukkund maha. Kui ta viimse raha oli ära tömmand, kustund köik tuled. Mees läind tuppa, rahakott seljas. Ommikul mees läind seda raha vaatma, mis maha kukkund, seda pole enam kuskil näha olnd, aga see, mis kottis olnd, jäi temale.

Jutustanud Peeter Randmaa, 60-a, Vintri külast (Anseküla kihelkond). Kirja pannud Helga Randmaa 1939. a (ERA II 231, 537/8 (9)).

Sõnaseletused:
neljasse öösse – neljapäeva öösel
midad – midagi
pand magama – heitnud magama
unn – hunnik

Raha heinaküünis

Kord näidatud Mässa külas asuvale Löpe Peetrile unes, et mingu Varvi einamasse Papima einaküüni juure. Sääl küüni pöhjatse pool nurga kivi all on raha. Unes on ööldud, kui sääl midad näeb, pole taarist karta. Peeter pole üksi tohtind minna, kutsund venna Juhani ka. Kui nad küüni juurde saand, kuulnud nad sääl kanget meretuule kohinat. Siis olnd natuse aega vahet, äkist läind suur must obu küünist läbi. Poisid akkand kartama ja läind koju ilma rahata.

Jutustanud Peeter Randmaa, 60-a, Vintri külast (Anseküla kihelkond). Kirja pannud Helga Randmaa 1939. a (ERA II 231, 531 (1)).

Sõnaseletused:
pöhjatse pool – põhja pool
taarist – tarvis
pole tohtind – ei julgenud
äkist – äkki

Naised teevad puukisid

Korra ühed naised teind puukisid. Need olnd tehtud saunas kolm neljapäeva öhtut järjest vanadest vihtadest ning puupulgad pistetud ännaks ja jalgadeks. Ise lugend omaette nöiasönu. Igale puugile antud ise töö: üks toond piima, teine vöid ja kolmas liha. Kui siis naised ära surnd, siis selle pere rahvas näind saunas ikka tuld. Inimesed läind seda vaatma, siis nad näind, et need vanaeided, kes puukisid teind, istund saunas ning ajand omaette tasakesi juttu.

Jutustanud Johannes Virves, 41-a, pärit Koovi külast (Kihelkonna kihelkond). Kirja pannud Olga Virves Hindu külas (Anseküla kihlekond) 1939. a (ERA II 231, 444/5 (11)).

Sõnaseletused:
korra – ükskord
puukisid – kratte, varavedajaid

Hunt ja emis

Kord juhtund unt emisega kokku ja tahtnud oma nälja kustutamiseks ära murda. Emis palund armu, üteldes: „Jäta mind elama, ma olen liig lahja ja kondine, mis sa must ka saad. Mul on kodus kari priskeid pörsaid, ma annan sulle ühe neist, saad ää suutäie.“

Unt sündind ka sellega ja läind emise järele kodu poole. Teel laulnud tühja köhuga unt:

„Siga sink’-sink’,
körvad kölp’-kölp’,
nisad nilp’-nilp’.“

Kodus andnud siga koerdele metsa-alli tulekust teada. Koerad kihutand undi metsa. Unt plagand ulgudes metsa ja laulnud:

„Ilm udune,
silm segane,
ammas ei akka,
jalg ei jäksa,
tühi köht teeb elule otsa!“

Kirja pannud Friedrich Peters Anseküla kihelkonnas 1891. a (H IV 4, 138/9 (3)). [ATU 122A]

Sõnaseletused:
unt sündind ka sellega – hunt nõustunud ka sellega
metsa-alli – hundi

Kuidas Hirmuste nime sai

Vanad inimesed arvavad, et Irmustel midagi erakorralist ja irmsat juhtund on, millest viimane ka oma nime saand on. Vöib-olla on seal södade ajal söjameeste salgad teede ääres möödaminejaid varitsend, sest seal on juba ammust ajast suur mets kasvand, mis varitsejatele ead varju pakkus. Aga kuidagi on see ikka „irmus tee“ olnd.

Jutustanud Marie Erelt, 50-a, Lõmala külast (Anseküla kihelkond). Kirja pannud Olev Erelt 1939. a (ERA II 232, 582 (11)).

Sõnaseletus:
Irmuste – Hirmuste, paik Kärla kihelkonnas