Rubriigiarhiiv: Kaarma kihelkond

Kooljas meheks

Ühekorra olnd üks naine. Ta mees olnd surnd. Naisel olnd üksi sant ning igava elada ning ta tahtand, et mees teda ka eese juure viiks. Ning mees tulnd ka ühe öhta kahe musta täkuga järele. Naine läind suure röömuga mehele seltsi.

Saand tee peale söitma, siis mees küsind: „Kas on irm ka, kui kooljas söidab?“

Naine polla sellest midagid aru saand. Niid naine näind (kuupaistega ilm olnd), et varju pole olnd äi ees äga taga. Ning obused söitvad, aga kuulda pole midagi. Ning naisel akkand nii suur irm, et see pole ikka änam öige mees.

Tee ääres olnd üks körts ning naine läind sönna sisse ning ütlend mehele, et ole sa nii kaua vällas. Naine läind sisse ning rääkind körtsimehele äe, et asi on söuke ning söuke, et vanatont on ise kahe musta obusega öues ning oodab mind, et mind pörgu viia. Ladund siis körtsimehega keiksugu kola ukse ede ning lugend mütu issameied peele. Vanatondil läind oodates ka kahtlaseks ning akkand kolistama. Küll tahtand uksest, küll aknast sisse tulla, aga igal pool olnd vägevad ristid ees. Müristand ulk aega, ning viimaks olnd üsna aknast sisse tulemas. Aga siis kukk lauland ning vanakuri kadund kohe äe.

Naine läind omiku koju ning pole änam julgen mötelda, et mees taale järge tuleks. Oleks aga must mees teda äe viind, see oleks teda kindlasti pörgu viind ning siis oleks vanakuradil jälle üks ing rohkem.

Jutustanud Miina Võlmre, s 1875. a, Kirikukülast (Kaarma kihelkond). Kirja pannud Luule Meister 1947. a (RKM II 6, 145/7 (14)). [ATU 365]

Sõnaseletused:
kooljas – surnu
sant – halb
eese – enda
polla – polevat
niid – nüüd
äi .. äga – ei .. ega
vällas – väljas
ede – ette
lugend mütu issameied peele – lugend mitu meieisapalvet peale
julgen – julgenud

Kurat abiliseks

Ükskord üks mees läind puukoormaga linna ning teel läind taal vankri ratas just paksu metsa keskel katki. Ühtegid maja polnd ligidal näha. Mihel ee nöu kallis. Mees akkand Jumalalt abi paluma, palund tüki aega, äi abi kuskilt tulemas. Siis akkand mees kuratit abi kutsuma, ka paremat ühtid.

Kui mees juba käega löönd, tulnd äkist metsast kolm musta meest ning küsind, mis mihel viga on. Mees seletand oma äda ää ning varsti olnd ratas terve. Mees tänand abilisi ning küsind, et mida nad abi andmise eest tahtvad. Mustad mihed olid vastand, et nad muud palka äi taha siis, kui mees nad omale jöululaupa öhtuks vööraks kutsub. Mihel polnd selle vastu midagid ning varsti olnd mustad mihed metsa kadund. Mees söitand linna ning tagasi ning olnd röömus, et keik eesti läks.

Jöululaupa akkand mees varmakult tegema ettevalmistusi vööraste vastuvötmiseks. Äkist tulnd üks kerjus ning palund öömaja. Mees seletand küll, et taale vöörad tulevad, aga kerjus luband olla vagusi koldes, nenda et ta vöörastele jalgu äi jää. Mees olnd sellega nöus.

Öhtul söitandkid must töld mustade täkkude ning meestega ukse ede. Kohe kargand kerjus koldelt ning läin vöörud vastu vetma. Esimeselt mihelt küsind: „Kes sa oled?“

See vastand: „Salaja äraviibija olen.“

„Siis mine aida ala.“

Teine vastand: „Olen vereimeja.“

„Siis mine seinapau vahele.“

Kolmandalt saand ta vastuse: „Olen mahamurdija.“

„Siis mine murra see ää, kes aida ala läks.“

Äkist olnd töld kadund ning sant ütlend mihele: „Sa oleks pidand kannatlikult ootama, et Jumal soole abi oleks saatand, ta poleks selle eest midagid tahtand, aga kurat saatis oma sellid tasu järgi ning see tasu oleks su ing olnd.“

Kuulnud lapsena vanaisalt.

Jutustanud Eliisaveta Liiv, s 1879. a, Pähkla asundusest (Kaarma kihelkond). Kirja pannud Valve Niit 1946. a (RKM II 3, 648/50 (28)). [Aa US 71, vrd Kippar 111C]

Sõnaseletused:
mihel ee nöu kallis – mees vajas head nõu
vööraks; vöörud – külaliseks; külalisi ehk võõraid
eesti – hästi
varmakult – varakult
äraviibija – äraviija
seinapau – seinaprao
#tekke- ja seletusmuistend

„Olga nagut on!“

Ühes talus olnd pulmad. Peremees saatand sulase seks ajaks metsa puid raiuma, see pole süia ega juua ega miskit saand. Sulane läind metsa.

Äkist tulnd üks all vanamees sulase juure ja räekind: „Mis sa sii raiud, eesel kodu pulmad.“

Sulane rääkind asja äe. Vanamees ütlend: „Ma anna soole kaks söna: „Olga nagut on ja olga nagut enne oli“.“

Sulane tänand, läind kojuse. Peremees kärkind: „Mes sa koju tulid!“

Sulane ütlend, et ta tahab ka pulmi pidada ja akkand ka sööma ning jooma.

Öhtu jöudand käde, peimees ja ruut läind magama, oidand üksteise ümbert kindi. Sulane üidand ukse vahelt sisse: „Olga nagut on!“

Oomigu tulnd käde. Äi ruut ning peimees saa änam üksteisest lahti. Küll keigest jöust ägand. Viimaks akkand keige pulmalistega arsti juure minema. Jögi olnd ees. Inimesed vettand riided kainu ja – läbi vee minema. Saand keske jöge, sulane üidand: „Olga nagut on!“

Keigil jäend riided kainu – äi saa selga panna.

Saand aru, et sulase töö – kaiband kohtule. Sulane viidud tapmisele. Pandud püssid akkama, tahetud lasta, aga sulane üidand: „Olga nagut on!“

Äi mehed saa lasta.

Siis akkand peimees ja ruut sulast paluma, luband poole talukohta ning raha. Sulane ütlend: „Olga nagut enne oli.“

Need saand lahti. Teised pulmalised akkand keik paluma, luband üht-teist. Sulane laskand need ka vabaks ja saand rikkaks meheks.

Jutustanud August Kunstmann, 60-a, Muratsi külast (Kaarma kihelkond). Kirja pannud Endel Reinart 1947. a (RKM II 3, 235/7 (8)). [ATU 571B]

Sõnaseletused:
eesel – endal
olga nagut – olgu nii kui
kojuse – koju
jöudand käde – jõudnud kätte
peimees ja ruut – peigmees ja pruut
vettand riided kainu – võtnud riided kaenlasse

Miks inimesed oma surmatundi ei tea

Ühekorra külamees teind puuaida. Mees teind ölesidemetega. Siis Surm tulnd mehe juure ning küsind: „Miks sa ölesidemetega aida teed?“

Mees vastand, et omme ta sureb ära, sellepärast ta teeb ölesidemetega.

Sestsaadik inimesed ei tea enam oma surmatundi.

Jutustanud Jaan Parem, 76-a, pärit Loona vallast (Kaarma kihelkond). Kirja pannud Heino Tarkin Kuressaares 1947. a (RKM II 2, 361 (44)). [Aa US 19]

Sõnaseletus:
puuaida – puuaeda

Undi osa

Tiidus einaaeg jöudas käde, inimesed läksid keik külakaupa metsa eina niitma. Pärast päevast tööd tulid kokku ühte küüni magama. Sääl sai siis enne uinumist köiksugused jutud räägitud, mis kellegil meele tuli.

Äkist oli metsast irmus kanget ulumist kuulda. Üks külamees ütles: „Untidele antakse ülalt osa. Lähme vaatma!“

Teised üütsid köik ühest suust: „Oled sa käest ää läind! Seda’p tohi ükskid inimene vaatma minna mette.“

Aga külamees es jäta jälle mette, vöttas laugi ruuna ala ning söitas sönnapoole, kust ääl ää keis. Saand ta tüki aega läbi metsa söitand, siis nägi ta ühe jöö, ning sääl ääres suur kari untisi, keigil suud ületsipidi, ulusid edasi. Mees astus niid obuse selgast maha ning seeras ennast kenasti pöösa taha varjule, kus ta neid kenasti veis näha.

Tüki aja pärast nägi ta, kudas osad akkasid ülalt kukkuma, igaüks taris ühe osa sohe; aga ühe va looma jägu kukkus jöge. See ulus niid äga edasi pääle. Korraga ütles üks ääl ülalt: „Veta see lauk eese osaks, mis pöösa taga on!“

Mees kahmas seda kuuldes tüki musta mulda maast pöose ning kustutas laugi obuse otsa peelt ää. Aga ääl ütles uiest: „Veta laugi kustutaja, mis pöösa taga on.“

Niid es aita mehel muud, kut kapsas laugi selga ning kihutas küüni juure. Sääl tänas veel önne, et tal nii nobe jalaga obu on, kes teda undi käest päästas. Laskes siis laugi lahti ning ise puges teiste vahele magama.

Omiku töusid teised töölised keik üles, aga öhtast undi osa vahtijat ei ole änam mette, paljast teine king näitas seda kohta, kus ta oli magand.

Kirja pannud David Jakson Kaarma kihelkonnas 1890. a (H II 18, 591 (3)). [Aa US 37]

Sõnaseletused:
undi osa – hundile mõeldud osa (millestki)
jöudas käde – jõudis kätte
äkist – äkki
oled sa käest ää läind – kas sa ei käituks mõistlikult
es jäta jälle mette – ei jätnud järele mitte
vöttas laugi ruuna ala – võttis … alla, s.t istus valge otsmikutähniga hobuse selga
kust ääl ää keis – kust hääl kostis
seeras ennast– sättis end
taris ühe osa sohe – haaras ühe osa suhu
eese osaks – endale
pöose – peosse
ulus niid äga edasi pääle – ulgus nüüd aga ikka edasi
kapsas – hüppas (kergelt)
veis – vöis
laskes – laskis
paljast – ainult

Kaali järvest

Kord tahtnud külarahvas mööta Kaali järve sügavust. Nad sidund terve küla köied üksteise [külge], otsa pannud katla liivaga ja akand pöhja laskma. Lasknud kuni köis otsa saand. Akatud välja tirima. Kui nad katla välja olid tirind, nägid inimesed, et liiv oli katlast kadund ja sinna oli pandud verine jäära pea ühes pussnoaga. Nüüd arvab vanarahvas, et seal järve pöhjas on praegugi elanikud sees.

Jutustanud Olga Anupõld, 44-a, Kuressaarest. Kirja pannud Voldemar Anupõld 1939. a (ERA II 233, 25/7 (6)).

Eksimise kivi

Kord kuuland üks mees, et Tampsu metsas olla niisugune kivi, et kui juure lähed, eksid ära. Mees pole uskund. Läind ise vaatama. Käind köikide kivide juures, mis näind. Viimas näind ühte imelikku kivi. Läind juure ning mötlend – see ta on. Akkand koju poole minema, eksind ära. Öö tulnd kätte. Vöttand palitu seljast ning pand pea alla. Uinund ära. Ommikul ärgates pand palitu pahupidi selga. Nüüd jöudand koju. Kodu rääkind ta seda teistele. Siis pole ükski nii julgesti enam seal metsas ümber koland.

Jutustanud Oskar Koost, 45-a, Aula külast (Kaarma kihelkond). Kirja pannud Kaljo Koost 1939. a (ERA II 231, 589 (1)).

Sõnaseletus:
viimas – viimaks

Vana Miina Väärdi muistne jutustus

Vanasti kasvand ühes talus üles peretütar ja vaenelaps. Ema oli peretütard väga ellitand. See olnd väga laisk, tige ja sönakuulmata. Vaenelaps olnd väga ea südamega ja täitnud nobedasti vöeraema käsku. Siiski olnd vaeselapse elu väga alb – ei tahetud temale öieti süiagi anda.

Kord küpsetand perenaine leiba ja annud köikidel paistekakku maitseda. Vaenelaps palund omale ka. Perenaine kaapind küna küljest natukene, viskand ukse taha ja ütlend: „Mine suhu!“

Vaeselapse köht olnd tühi, läind ära vötma, pätsike akand jooksma, vaenelaps jookseb järele.

Tee peal tulnd tal lammas vastu ja palund: „Niida mind ära,“ luband pooled villad vaeselapsele. Vaenelaps niitnud lamba ära, aga ei ole villa sugugi omale vötnud. Jälle päts jooksnud edasi. Vaenelaps jooksnud järele.

Teel tulnd lehm vastu ja palund ennast lüpsta. Vaenelaps lüpsnud lehma ära ja pannud köik piima lüpsikuga lehma sarvi, et küll lehm poole talle oli luband.

Päts läind jälle edasi, vaenelaps järele. Kaevu ääres seisnud obune ja palund ennast joota. Luband selle eest teda edasi söiduta. Vaenelaps jootnud obuse ära, aga ei ole mitte ta selga istund.

Päts läind edasi ja jäänd ühe urtsiku ette seisma. Siin eland üks vanaemake. See ütlend lapsele: „Ole ea laps ja küta saun sojaks ja vihtle mind puhtaks.“

Kui ahi oli sojaks köetud ja saun soe, ütlend vanake: „Vöta mind nüüd juuksid pidi järele ja kisu sauna.“ Saunas käskind ennast vitstega vihelda. Vaenelaps vötnud vanaeide ilusti sülle ja talund sauna ja teind kena viha ja vihtlend sellega vanaeide puhtaks. Pärast vihtlemist viind eit vaeselapse ühte kambri, kus olnd palju väikesi kastikesi – möned väga ilusad kullast ja möned puust. Nüüd eit ütlend, et valitse nüüd üks omale vaevapalgaks. Vaenelaps valind alandliku meelega köige alvema. Vanake ütlend: „Mine nüüd kodu, kutsu sugulased ja tuttavad kogu ja tee kastike lahti. Küll siis näed, mis säel sees on.“

Vaenelaps läind koju ja teind nönda, kui kästud. Kastike olnd kulda ja kallid kiva täis.

Perenaine tahtnud ära vötta, aga nägijad palju, ei ole julgend. Teinekord, kui perenaine jälle leiba küpsetand, annud köikidele, ka vaeselapsele, aga oma tütrele viskand ukse taha.

Perenaise tütar läind ära vötma. Katsekakk paneb jooksma. Teel tuleb lammas vastu, palub ennast niita. Tüdruk niitnud lamba ära ja vötnud villad köige raudadega omale.

Päts jookseb edasi. Lehm tulnd vastu, lüpsik sarvis, ja palub ennast lüpsta. Tüdruk lüpsab lehma ära, joob piima ära, mis üle jäend, viskab köige lüpsikuga kraavi.

Obust ta ei jootnudki.

Vanakest ta söimand tigedalt. Saunas teind nii, kui teda käskind. Pärast sauna valitsend omale köige toredama kasti.

Kodus kutsund ka köik sugulased kokku, aga vaestlast ei kutsund vaatama. Aga kastist tulnd tuld ja törva välja. Sugulased päesend vaevaga minema ilma armita. Aga emal ja tütrel jäend eluks ajaks tulearmid ja törvaplekid palge.

Jutustanud Miina Väärt Hakjala külast (Kaarma kihelkond). Kirja pannud Tiina Õunpuu Kuressaares 1938. a (ERA II 187, 484/9 (8)). [ATU 480]

Sõnaseletused
paistekakk – ahjusuus tule paistel küpsetatud pätsike
talund – kandnud
valitse – vali välja
kallid kiva – kalleid kive, s.t kalliskive
köige raudadega – koos lambapügamisraudadega
sarvis – sarvede otsas

Kuidas mehed ja naised loodi

Vanasti polla inimesed poolist söuksed olnd kut paes. Köhu ees olnd söuksed luugid. Äga mees ajand säält sisse, mis täma tahtis. Tööd pole kennegil teha olnd. Vana taevataet näind, et sedati äi lähe.

Andand inimestele raha niidi ostmise jäuks. Ühed raiskand eesel raha muist äe ning kui akkand köhtu kogu ömblema, tulnd niidist puudus. Ala jäänd auk. Teistel jäänd niiti üle, need ömblend eesele loti senna ala. Need esimised olid naised ning teised mehed. Naised olla ikka söuksed raiskajad.

Jutustanud Villem Tulit, 75-a, Praakli külast (Kaarma kihelkond). Kirja pannud Endel Reinart 1947. a (RKM II 3, 270/1 (13)). [Aa S 14]

Sõnaseletused:
polla – polevat
poolist – pooltki
kut paes – kui praegu
äga mees – iga mees
kennegil – kellelgi
eesel(e) – endal(e)
kogu – kokku

Vanapagan teeb järved ja jõed

Kui vanapagan oli alles eland maa peal, siis sattus ta inimestega tülli ja tahtis neid uputada. Ta läind merele ja puhund sealt vett maale. Mönda kohta puhund ta nii palju vett, et see ei vaibund enam tagasi merre, vaid jäi maale peatuma. Ja need kohad ongi tänapäevani tuntud lahed. Kuhu vanapagan peoga vett visand, sinna tekkind järved. Kus kohalt oli vanapagan jalgsi läbi rännand, sinna tekkind veepuhumisel jögi.

Kirja pannud Amanda Rand oma vanaemalt Tamsalu külast (Kaarma kihelkond) 1939. a (ERA II 231, 615/7 (5)). [Aa US 1]

Sõnaseletus:
ei vaibund – ei vajunud

Pimekuke mäng

Pimekuke laul algab niisamma. Väike rink ja üks pannakse sisse ja rätikuga silmad kinni. Siis akatakse laulma ja pannakse talle pea peale käsi. Kui ta selle saab üles ütelda, kes tal käe peale paneb, siis ta saab, tähendab, välja. Kui ta ei oska seda üles ütelda, siis ta peab jälle sees olema. Siis laultakse, et:

Pimekuke oled sa,
et sinu silmad kinni ka,
üks, kaks, kolm.
Ütle, mis ta nimi on,
siis sa akkad nägema,
üks, kaks, kolm,
köik on tapetud.

Veera Kuuse kirjelduses paneb keegi ringisolijatest laulu lõpus ise „pimekukele“ käed pea peale. Tavalisem on, et siis, kui laul lõpeb, läheb pimekukk kellegi ringisolija juurde ja püüab ära arvata, kes see on. Mängus võib olla ka reegel, et laulu lõpus kükitavad kõik maha. Pimekukk võib panna ühe sõrme ringisolija pea peale või tal võib käes olla kepp ja ta puudutab kedagi kepiga.

Äraarvamine käib tavaliselt hääle järgi: väljavalitu peab tegema mingi looma häält (võib olla ka reegel, et ta teeb loomahäält kolm korda). Loomahääle tegemise asemel võib näiteks ka laulda või vilistada.

Laulab Veera Kuusk, 73-a, Asu külast (Kaarma kihelkond). Kogunud Herbert Tampere ja Ottilie Kõiva 1959. a (RKM, Mgn. II 178 a).


Kuula:

Noodid: lae alla (.pdf)

Vares, vaga linnukene

Eit tegi püksid,
taat tegi püksid,
enesel olid enne püksid.
Siis said kokku kolmed püksid,
kokku kolmed uued püksid.

Kollased olid kosjapüksid,
punased olid pulmapüksid,
valged need olid varrupüksid,
sinised olid sillupüksid.

Ringmängu mängimiseks on mitu võimalust. Saaremaal on mängitud nii, et laulu aeglase osa ajal käiakse ringis, ringi sees võib olla paar mängijat. Kiire osa ajal seesolijad tantsivad ja pärast seda võivad nad valida ringist enda asemele uued seesolijad. Mängida võib ka nii, et kiire osa ajal tantsib terve ring – ringisolijad hüppavad „varese moodi“ või galoppi (kas ühes suunas või kõigepealt ühes, siis teises suunas; sees ei pea keegi olema).

Ringmängu võib mängida veel ka paariliste vahetamisega. Ringisolijaid on paarisarv, keegi on ringi keskel üksi. Aeglase osa ajal kõnnitakse ringis ja lauldakse, kiire osa ajal lastakse kätest lahti ja otsitakse endale paariline. Kes üksikuks jääb, läheb ringi sisse.

Sõnu täienduseks:

Vares, vaga linnukene
lendas linna uulitsale,
säält tema lendas katuksele,
körtsimamma matuksele.

Ketras, ketras, kelle ratas,
vanamoori vokiratas.
Villad vakas, takud lakas,
kotikangas kuke nokas.

Eit mind käskis eietada,
taat mind takku nokutada.
Ei mina viitsin eietada,
tahtnud takku nokutada.

Ma viin villad virga kätte,
takud targa naese kätte.
Virk teeb villast viisupaela,
tark teeb takust tanupaela.

Vares tegi varrujoodud,
kutsus kokku vaiksed linnud.
Kulli ta ei kutsunud,
kull oli kuri kiskuja.

Kiskus löhki löukese löuad,
pääsukese särgipaelad,
kiskus löhki löukese löuad,
pääsukese särgipaelad.

Tiilut-tiilut teele minna,
meil pole pastlaid jalga panna,
pastlad alles paikamata,
paelad peale panemata.

Laulab Miili Ots, 40-a, Nõmme külast (Karja kihelkond). Kogunud Ottilie Kõiva 1959. a (RKM, Mgn. II 219 e). Täiendavad sõnad on eri ajal kirja pandud Kaarma kihelkonnast (ERA II 168, 415/20 (46); RKM II 38, 252/3).


Kuula:

Noodid: lae alla (.pdf)

Midrilinnumäng

Seal aias üks kuri lind,
seal aias üks kuri lind,
söi ära köik kapsad ja kaalid,
peetersellid, peedid ja kurgid,
maarmaksad ja maasikaöied,
maarmaksad ja maasikaöied.
Kel köied on, köitku ta kinni,
kel paelad on, pangu ta kinni,
kel noodad on, nöudku ta kinni,
kel vörgud on, vötku ta kinni!

Ringiskäijad on „aed” või „aiaviljad”. Nad hoiavad kätest kinni ja laulavad. „Aias” on tüdruk, „lind”, kes kõnnib (vastassuunas) või „nokib” aiast vilju, nagu laulusõnad ütlevad. Mängus võib olla ka „kütt”. Selleks on poiss, kes kõnnib väljaspool ringi. Kui kütti ei ole, ei pea linnuks tüdruk olema.

Kui tulevad sõnad „Kel köied …”, siis esimese variandi puhul kütt hakkab lindu püüdma, lind põgeneb ringist välja, jälle sisse jne. Ringisolijad võivad kütti takistada, aga võib ka teha reegli, et mõlemad lastakse vabalt läbi. Mäng on lõppenud, kui lind on kinni püütud.

Teisel juhul, kui kütti pole, püüab lind sõnade „Kel köied …” ajal ringist välja pääseda. Ringisolijad, ikka käest kinni hoides, takistavad teda. Uueks linnuks võib valida selle, kes linnu läbi lasi (aga võib teha ka teistsuguseid reegleid).

Kütt võib lindu veel „püssist lasta” – visata teda riidest palliga ja alles seejärel hakata taga ajama. Aga täpsusviskega võib ka piirduda – kui kütt seda pihta ei saa, peab ta veelkord kütiks jääma. Veel võivad kütil olla „koerad”, kes hoopis ise lindu taga ajavad.

Laulab Helmi Ots, 62-a, Muratsi külast (Kaarma kihelkond). Kogunud Herbert Tampere 1960. a (RKM, Mgn. II 336 a).


Kuula:

Noodid: lae alla (.pdf)

Hobusemäng

Noh see on laste, väikste laste mäng. Väike rink ja siis üks on sääl keskel ja see tahab siis välja minna. Käed pannakse kövasti kinni. Kui siis alt kätest üle saab, siis ta pääseb välja. Ja kui ta ei saa käsi lahti, siis ta jääb sisse jälle. Siis ise lauldi:

Irnu, irnu, iie alli,
katsu, kas saad ajast välja.
Kui saad välja, siis saad kaeru,
kui jääd sisse, siis jääd nälga.

Hobusemängus kõnnitakse ringis, käest kinni. Saaremaal on ringi keskel hobuseks – hiie halliks – olnud poiss või mees. Kui laul on lühike nagu siin, siis võib hobune kohe püüda ringist välja pääseda. Kui hobune kohe välja ei pääse, korratakse laulu järjest. Laulda võib ka nii, et iga värssi korratakse.

Mängu võib ka pikemaks teha, lisades näiteks midagi Mustjala kihelkonna laulusõnadest:

Irnu, irnu, iie alli,
karju, karju, kalevi lauki,
irnu iiest einusida,
karju körvest kaerusida!
Iiemaa einad ilusad,
körve kaerad kaunikesed.
Karga, alli, kas saad välja,
murra jalga, musta täkku!
Kui saad välja, siis saad kaeru,
kui jääd sisse, siis jääd ilma.

Kui sõnad on pikemad, siis algul ring liigub lauldes ja hobune on ringi sees, ta võib hirnuda ja eemalt „aia” tugevust hinnata. Kui lauldakse „Karga, alli …”, jääb ring seisma ja hobune püüab ringist välja pääseda.

Lapsed ei pea läbi või üle ringisolijate käte murdma, võib ka käte alt pugeda. Kui hobune on välja pääsenud, võidakse talle „kaeru” anda (vanasti mängiti laulumänge jõuluajal ja anti hobusele toas olnud jõulupõhku). Järgmisena võib ringi sisse minna see, kes hobuse välja lasi, aga uue hobuse võib valida ka kuidagi teisiti.

Laulab Veera Kuusk, 73-a, Asu külast (Kaarma kihelkond). Kogunud Herbert Tampere ja Ottilie Kõiva 1959. a (RKM, Mgn. II 177 h). Täienduseks lisatud sõnad laulis Maria Koert, 78-a, Ninase külast (Mustjala kihelkond). Kogunud Herbert ja Erna Tampere 1958. a (RKM, Mgn. II 129 j).

Sõnaseletused:
iie alli – hiie hall hobune
kalevi lauki – tugev(a mehe) lauguga hobune


Kuula:

Noodid: lae alla (.pdf)

Leeri-leeri löuke (Kaarma)

Leeri-leeri löuke,
kus su kulla pesake?
Tua taga tammikus,
elu ees aavikus.
Kus see aavik jälle jähi?
Vanamees raius tammed ää.
Kus see vanamees jälle jähi?
Vanamees suri ära.
Kus see vanamees maha maeti?
Pitka pöllu peendra peale.
Kus see peenar jälle jähi?
Ätsed katsid peendra ää.
Kus nee ätsed jälle jähid?
Neitsit noppis ätsed ää.
Kus see neitsit jälle jähi?
Neitsit kiikus kivi otsas.
Kus see neitsit jälle jähi?
Vesi veeretas kivi ära.
Kus see vesi jälle jähi?
Muster rüüpas vee ää.
Kus see muster jälle jähi?
Tapper tappis mustre ää.
Kus see tapper jälle jähi?
Kövasi kulutas tapre ää.
Kus see kövasi jälle jähi?
Kövasi kargas kannu ala.
Kus see kand jälle jähi?
Karu kaapis kannu üles.
Kus see karu jälle jähi?
Karu läks karates muile maile,
jättis jäljed siia maale,
pooled jäljed Poolamaale.
Kes siis teda saatma läksid?
Tütrukud linajuustega,
poisid poolte pölledega,
obu iiru varsaga,
lehm leedi vasikaga,
lammas laugi tallega,
kits kinderkondiga,
siga seitsme pörsaga,
koer koldse töllaga,
kass kahe pojaga,
ani ühe munaga.

Üles kirjutanud Friidu Peeters Kaarma kihelkonnast 1891. a (H II 41, 395/6 (15)).

Sõnaseletused:
elu – elamu
pitka – pika
ätsed – lilled, karikakrad
muster, mustre – must härg, musta härja (lühendatud)
tapper – kirves
kövasi – luisk
kannu, kand – kännu, känd
iiru – hiirhalli
leedi – hallikaspruuni, valkjaskollase
laugi – lauguga, valge vöödiga otsa ees
kinderkondiga – tagumise jala koodiotsaga
koldse – kollase


Sõnad: lae alla (.pdf)

Leeri-leeri löuke (Kaarma)

Leeri-leeri löuke,
kus so kulla pesake?
Ula all aavikus,
toa taga tamme otsas.
Kus see tamm jälle jähi?
Vanamees raius tamme ää.
Kus see vanamees jälle jähi?
Vana mees suri ise ää.
Kus see vanamees maha maeti?
Pitka pöllu peenra peale.
Kus see peenar jälle jähi?
Ätsed katsid peenra ää.
Kus need ätsed jälle jähid?
Neitsit noppis ätsed ää.
Kus see neitsit jälle jähi?
Neitsit kiikus kivi otsas.
Kus see kivi jälle jähi?
Vesi veeretas kivi ää.
Kus see vesi jälle jähi?
Must ärg rüüpas vee ää.
Kus see must ärg jälle jähi?
Tappur tappis musta ärja.
Kus see tappur jälle jähi?
Kövasi kulutas tapru ää.
Kus see kövasi jälle jähi?
Kövasi kargas kannu alla.
Kus see kand jälle jähi?
Karu käristas kannu üles.
Kus see karu jälle jähi?
Karu läks muiste muile maile,
jättas jäljed seia maile,
pooled jäljed Poolamaile.
Vat-tilli, vat-tilli pom-pom-pom,
laul sai otsa, laks läks metsa,
laks läks laia lepa otsa,
suure metsa saare otsa.

Teadmata üleskirjutaja on need sõnad saatnud Jakob Hurdale ilmselt Kaarma kihelkonnast (H I 4, 294).

Sõnaseletused:
ula all – katuseräästa all
pitka – pika
ätsed – lilled, karikakrad
tappur – kirves
kövasi – luisk
kannu, kand – kännu, känd


Sõnad: lae alla (.pdf)

Ketra, ketra

Ketra, ketra, ketra kenat lönga,
kenat lönga, kenat lönga,
noore taadile noodalönga,
noodalönga, noodalönga,
vana taadile vörgulönga,
vörgulönga, vörgulönga,
noore emmele nöelalönga,
nöelalönga, nöelalönga,
vana emmele vaibalönga,
vaibalönga, vaibalönga.
Tukk-nukk tuli peale,
tukk-nukk tuli peale.

1. esitus: laulab Lilli Koppel, 66-a, Tahula külast (Kaarma kihelkond). Kogunud Herbert Tampere 1960. a (RKM, Mgn. II 348 a).

2. esitus: laulavad Kuressaare Gümnaasiumi huviringi Inspira 5-7 aastased lapsed Pilvi Karu juhendamisel. „Söit söit söit Sörve poole“ veebikogumiku rahvalaulude osa esitluskontsert 22. mail 2011. aastal.


Kuula:

Kuula laste esituses 2011. aastal:

Sõnad: lae alla (.pdf) | Noodid: lae alla (.pdf)

Oota, oota, uteke

Oota, oota, uteke,
kasva, Liisi kaasalammas,
siis lääme Räätsust raudi tooma,
Käärseljalt käärisid.
Niidame ute villa ära.

Laulab Helmi Ots, 62-a, Muratsi külast (Kaarma kihelkond). Kogunud Herbert Tampere 1960. a (RKM, Mgn. II 333 c).

Sõnaseletused:
kaasalammas – kaasavaraks mõeldud lammas
raudi – lambaraudu


Kuula:

Sõnad: lae alla (.pdf) | Noodid: lae alla (.pdf)

Sööru, sööru, sörgajalga

Nüüd akkab lehmalüpsja laul. Siis lehm annab paremini piima.

Sööru, sööru, sörgajalga,
anna piima, angussarve!
Mul on pere piima tahtmas,
vööras pere vöida tahtmas,
mehed tulevad metsast koju,
poisid puida raiumast,
lapsed laastu noppimast,
tütrukud tulevad töölt koju.

Laulab Helmi Ots, 62-a, Muratsi külast (Kaarma kihelkond). Kogunud Herbert Tampere 1960. a (RKM, Mgn. II 333 e).

Sõnaseletus:
angussarve – harali sarvedega (lehm)


Kuula:

Sõnad: lae alla (.pdf) | Noodid: lae alla (.pdf)

Iidus-tiidus teele minna

Iidus-tiidus teele minna,
äi ole püksi jalga panna.
Uied oopis ömblemata,
vanad püksid paikamata.

– Kes seda siis laulis või kellele seda lauldi?
– See meeste laul. Meeste laul.
– Mehed laulavad või?
– Jah.
– Ahah.

Laulab Veera Kuusk, 73-a, Asu külast (Kaarma kihelkond). Kogunud Herbert Tampere ja Ottilie Kõiva 1959. a (RKM, Mgn. II 178 l).

Sõnaseletus:
uied – uued


Kuula:

Sõnad: lae alla (.pdf) | Noodid: lae alla (.pdf)

Äia-päia, lase kiiga käia

Äia-päia, lase kiiga käia
üle mere metsa,
suure kannu otsa,
kannu otsas pesa,
pesa sees oli muna,
munadest saab pojad,
poegadest saab linnud.
Linnud laulvad lahkesti
lastel unelaulusi.
Ää-ää, ää-ää,
ää-ää, tuttu jää!

See käis lihtsalt sinna otsa, et laps magama jääb.

Laulab Lilli Koppel, 66-a, Tahula külast (Kaarma kihelkond). Kogunud Herbert Tampere 1960. a (RKM, Mgn. II 348 h).

Sõnaseletus:
kannu – kännu


Kuula:

Sõnad: lae alla (.pdf) | Noodid: lae alla (.pdf)

Laul sai otsa

Laul sai otsa, laks läks metsa,
suure laia lepa otsa,
mina, vaene, tamme otsa,
tamm kukkus maha, ma jäi ala.

Veel üks kord algusest.

Laul sai otsa, laks läks metsa,
mina, vaene, tamme otsa,
tamm kukkus maha, ma jäi ala.

Laulab Veera Kuusk, 73-a, Asu külast (Kaarma kihelkond). Kogunud Herbert Tampere ja Ottilie Kõiva 1959. a (RKM, Mgn. II 178 m).


Kuula:

Sõnad: lae alla (.pdf) | Noodid: lae alla (.pdf)

Laulik oli lapse isa

Laulik oli lapse isa,
laulik oli lapse ema,
laulik lapse kiigutaja,
laulik piab lapsest saama.

1. esitus: laulab Eva Ahkt, 76-a, Paimala külast (Kaarma kihelkond). Kogunud Lilia Briedis ja Herbert Tampere 1960. a (RKM, Mgn. II 351 e).

2. esitus: laulavad Kuressaare Gümnaasiumi huviringi Inspira 5-7 aastased lapsed Pilvi Karu juhendamisel. „Söit söit söit Sörve poole“ veebikogumiku rahvalaulude osa esitluskontsert 22. mail 2011. aastal.


Kuula:

Kuula laste esituses 2011. aastal:

Sõnad: lae alla (.pdf) | Noodid: lae alla (.pdf)

Lapsed, laulgem lahkesti

Lapsed, laulgem lahkesti,
löögem lulli röömsasti,
kunni noored päevad
meile jälle jäävad.

Ärgem tehkem vallatust,
see teeb palju pahandust,
noorte laste röömuks
saavad mängud peetud.

Vaadakem, kes ringi sees
vigurid teeb teiste ees,
köik nüüd seda tehku,
kes ei tee, pant maksku.

See on ringimäng ja üks on ringi sees ja seda vigurit, mis see üks sääl ringi sees teeb, seda peavad kõik järge tegema. Kes ei tee, see maksab pandi. Siis pärast on pantide möistatamine, igasugused nalja möistatused.
– No missugused olid need pandi möistatamised? Tuleb mõni meelde?
– Möistatus, üks oli niisugune: öuest tuua viis tött ja viis valet.
– No kuidas seda tehti?
– Siis oli niisugune, üks, vaat see asi on seda- ja sedamoodi, vaat nüüd. Noh, et ikka viis asja leiad niisugused ehtsad asjad, mida aitab teistele rääkida. Ja pärast ütled jälle, et vaat see on köik vale. See pöle olnud. See on siis viis valet ja viis tött.
– Mis muud tehti veel?
– Ei noh see oli siis, kes neid köiki oskab rääki, mis asjad need kõik ollid, no mis ühegil meele tuleb.

Laulab ja jutustab Helmi Ots, 62-a, Muratsi külast (Kaarma kihelkond). Kogunud Herbert Tampere 1960. a (RKM, Mgn. II 334 d).

Sõnaseletus: kunni – kuni

Helmi Ots jutustab ühest tuntud pandilunastamise ülesandest. Kes on sellise ülesande saanud, peab korraks väljas käima ja tagasi tulles rääkima viiest usutavast asjast, mida ta seal nägi (näiteks, väljas oli porilomp), ja viiest võimatust asjast (lombis ujusid kuldkalad).

Kõik ülipikad (vahel ka pikad) ee-d siin ja järgmistes lauludes hääldatakse pisut kõrgemalt, natuke ii moodi – näiteks sõnades see, teeb, peetud. Samuti ülipikk oo ja öö on vastavalt uu- või üü-poolsed.


Kuula:

Sõnad: lae alla (.pdf) | Noodid: lae alla (.pdf)