Rubriigiarhiiv: Valjala kihelkond

Valjala kirik

Vanast tahetud ehita Valjalga kerku. Ehitama akatud Pahna küla pöllale Kabelimääle, kus sel aal oli kabel. Mis nad olid pääva üles ehitand, see oli ööse kurjadevaimude poolt maha kistud.

Ja siis ole midagi muud aidand, kui et nad akand Ariste küla karjamaale uiesti ehitama. Aga sääl sündind seesama: mis nad pääva ehitand, see lammutatud ööse ää. Siis ei aidand jälle muu nöu, kui tarbis jälle teise kohta ehita.

Nad mötelnd selle välja, et pannund kaks musta ärga rataste ette ja kivikoorma pääle ja pannund ärjad käima. Kuhu ärjad pidand seisma jääma, sönna pidand kerk ehitatama.

Härjad jäänd seisma Valge-jööla* maa otsa ja sönna ehitatudki kerk. Ehitamise aegu pole aga kurjadvaimud seda mette ööse änam ää löhkund.

Ehituskivid toodud Tagaverelt Jaani kihelkonnast. Savi** toodud Pahna küla karjamaalt. Kerk ehitud töutuse peale: kui seitse venda korraga kerku lähevad, variseb see sisse.

* sellest tulebki nimetus Valjala

** saviaugud praegu nähtavad

Jutustanud Juuli Varvas, s 1878. a, Valjala kihelkonnast. Kirja pannud Ants Raev 1946. a (RKM II 5, 97/9 (1)). [Aa S 81 + 82]

Sõnaseletused:

rataste ette – vankri ette
pidand seisma jääma – olevat seisma jäänud
töutuse peale – tõotusega

Kirp ja täi

Kirp ja täi olid riidu läind. Täi vöitles, et ah, mis sina ka oled, üppad ühest kohast teise, aga vot, kus mina olen mees. – „Mis mees ka sina oled. Ronid krae peale, saadakse säält sind kätte ja tapetakse ära. Sa oled laiskade inimeste seltsimees. Aga mina lähen keisri sulepadja sisse.“

Kirp jäi ikka vöidumeheks, täi lontruseks.

Jutustanud Liisa Tampsö, 72-a, pärit Jööri külast (Valjala kihelkond). Kirja pannud Paul Alvre Tallinnas 1942. a (ERA II 302, 458 (282)). [ATU 282A*]

Tark kuningatütar

Ühe kuningal oli kord nönda tark tütar, et keski temaga rääkida ei saand, sest tema möistis igaühe suu nönda kinni sulguda, et teine es tea kedagi enam vastata.

Siis laskis kuningas köiges maailmas kuulutada: „Kes tahab mu tütart omal naeseks saada, see piab umbes nii tark mees olema, et ta mu tütre oma jutuga ära vöidab.“

Kui juba kuulutus oli laiale lagunend, siis akkas kuningakojas palju vöeraid noori mehi käima, aga ükski ei saand ta tütre vastu oma räekimisega. Viimaks läks asi veel nönda ulluks, et kuningakoda seisis alati vööraid noori mehi täis – ei olnd enam pidu ühtegi: üks tuli kuningatütre jutule, teine läks. Vana kuningas oli kaks nädalad pükstega magand, sellepärast et vöeraid köik tuad täis olivad, et julgend ta mitte öösel püksisi jalast ära eita. Tütrel oli seesama lugu ehk ullem veel, sest ta ei tohtind oma päädgi sugema akata.

Siis laskis kuningas uue kuulutuse välja anda: „Kes mitte ta tütre vastu rääkimisega ei saa ja on julgend tulla narrima, saab pea jäu lühemaks tehtud.“

Sestsaadik ei tulnd mitte nönda palju oma önne katsuma – arvaste möni käis veel, aga need kautasid oma nupud otsast.

Ja nönda kadusivad kosilased viimaks köik ära ja vöis juba arvata, et kuningatütar vanaks jäeb ja audas alli soku näeb.

Siis vöttis üks kerjaja poiss nöuks kuningale kosja minna. „Kui asi äesti läheb, saan kuninga väimeheks. Mis sa inimene veel tahad? Ehk teiseks, kui tehakse pea jägu lühemaks, siis tehakse, saagu mis saab, kas abe vöi nokk ehk alumine mokk.“

Mehike paneb omale ilbud ümber ja kaltsud kaela ning läheb sedamoodi teele.

Kohe leiab ta ühe surnud varese maast. „Seda vöib inimesel tarvis ka olla,“ ütleb ta ja pistab varese kotti.

Tükk maad edasi minnes näeb ta ühe molli maas olevad, kellel otsas pragu oli. „Selle piab ka ära vötma,“ ütles ta, „kes teab, kudas asi läheb. Vöib olla, et kuninga väimehe saan. Tuleva aasta, kui kuningatütrel ehk teiseks ütelda mu naesel laps on, siis on titepesuküna omast käest. Mine akka siis, kui sul pole enne muretsetud mitte, küna tegema, ehk kes selle oskab veel valmis teha.“

Siis toppis ta küna kotti ja läks edasi.

Siis leiab ta ühe vöru maast ja pistab kotti. Edasi minnes leiab ühe puust vaia maast. „Seda vöib ka maja mehel tarvis olla,“ ütleb ta ja pistab kotti.

Viimaks leiab ta ühe Saksamaa jäära sarve maast, mis imelene keeruline oli. Sellegi pistab ta oma kotti ja sammub edasi.

Kui ta juba nönda kaugele oli saand, et kuninga linn silma paistis, jäi ta sinna ööseks, et oomiku vara kuningatütre jutule saaks minna. Sääl jutustas ta oma ettevötet teistele inimestele, kellega ta seekord kokku juhtus, ära. Need naersivad teda ja ütlesid: „Kas sul siis mitte omast pääst sugugi kahju ei ole, kui see sul otsast ära vöetakse?“

Mehike vastas: „Kes see mul otsast ära vötab? Mul on ju ka auk nina alla loodud, kellega vöin vastust anda. Ehk vöib olla, et kuningatütrel kange meheleminemise imu on pääle tulnd, misläbi ta kohe ennast mu alla annab.“

„Mine siis pääle!“ ütlesivad need talle, „aga kui sa tagasi tuled, siis pia meeles, et sa ei unusta oma pääd ligi vötta.“

Teisel ommikul töuseb ta vara ülese ja läheb kuninga linna ja otsekohe kuninga majase. Sääl lasti teda ilusaste sisse ja küsiti, mis ta tahta. Tema aga räägib ülese, et ta kuningatütrele kosja tulnd. Kuninga tuapoiss ütleb: „Täädmata, kas kuningatütar niisugust meest oma jutule vötabgi, sest need piavad suurtsugu mehed olema, kellega kuningatütar rääkima akkab.“

„Pia kinni!“ ütleb ta edasi, „ma lähen kuningatütre käest küsima – vöib olla, et su pää talle ka meele järele on, kui ta ridva otsa püsti pannakse.“

Tuapoiss räägib kuningatütrele, et üks kerjaja poiss talle kosja tulnd on. Kuningatütar vastab: „Kui ta nönda äbemata on ja mind tahab teutama tulla, siis ep ole minul ta pää otsast raiumise pärast ka kedagist kahju – las ta siis sisse tulla.“

Poiss lasti sisse minna. Sisse astudes üüab ta kuningatütrele: „Tere ka, mu pruut, külm köhuots!“

Kuningatütar vastab: „Ei ole külm köhuots; on aga nii palav, kas prae vares ta pääl ära!“

Poiss vötab varese kotist välja ja ütleb: „Teeme siis proovi, kas ta on nönda palav?“

Kuningatütar ütleb „Vöiks proovi teha küll, aga sula rasv jookseb maha.“

Selle pääle vöttis kotist künakese välja ja ütles: Selle paneme alla, et sula rasv mitte maha ei jookse!“

Kuningatütar ütleb: „Selle ots on ju löhki, mismoodi see piaks sula rasva kinni pidama?“

Poiss vötab kotist vöru välja ja ütleb: „Vaat, selle paneme otsa pääle, kust ta löhkine on.“

Kuningatütar paneb vöru küna otsa peale ja ütleb: „ See vöru on ju suur ja ei pitsita pragu mitte kinni.“

Siis vöttis poiss vaia kotist välja ja ütles: „See vai löö vahele, kui vöru suur on!“

Kuningatütar katsus järele ja leidis, et poisil öigus oli. Siis küsis ta järsku: „Kuule mees! Mikspärast on sul nönda keerulised jutud?“

Poiss vöttis sarve kotist välja ja näitas „Vaat, see on ju oopis keerulisem, kui minu jutud on!“

Selle pääle ei täädnud kuningatütar enam midagi vastata ja jäigi poisile naeseks.

Nönda sai kerjajast kuninga väimees. Paar nädalad iljem peeti pulmi, kus köiki asju küllalt saada oli. Kes juhtus kaudu käima, sai ka oma peatäie kätte, sest sarjaga anti ölut ja söelaga viina. Ütelge nüüd veel, et see jutt vale on!

Kirja pannud Juhan Ratas Lõve vallas (Valjala kihelkond) 1895. a (E 25801/9 (6)). [ATU 853]

Sõnaseletused:

laiale lagunend – levinud
need kautasid oma nupud otsast – neil võeti pea maha
es tea kedagi enam vastata – ei osanud midagi vastata
paneb omale ilbud ümber ja kaltsud kaela – riietub
mis ta tahta – mida ta tahtvat
räägib ülese – räägib välja
sarjaga – tuulamissõelaga

Mikspärast jänese suu nelja risti löhki on

Kord pidasivad veiksed valged jänesed nöu siitmaalt ära minna, sest siin ei karda ükski loom neid. „Kus piaksime minema?“ küsis keegi nendest, „kus piaksime seesugusid eest leidma, kes meid kardavad?“

Viimaks suure arvamise ja päämurdmise pääle leidsivad nad otsuse: tarvis Saksamaale minna. Sääl piab ikka ää olema köikidel, kes sääl elavad. Olgu siis küll, et keski meid sääl ei karda.

Siis vöeti pikk teereis ette ja akati minema. Esimine pääv läks iluste mööda – ei juhtund midagi önnetust. Teisel pääval jöudsivad nad ühe kiviaja ligi. Sääl ütlesivad nad üksteisele: „Üpagem köik ühekorraga aja pääle, et kui kedagi vaenlast teispool aeda oleks olevad, siis meil julgem vastu akata, kui meie köik ühes rias oleme.“

Kuida räägitud, nönda sai ka tehtud. Kraps, kargasid köik ühekorraga aja pääle. Teispool aeda oli suur lambakari, kes neid nähes ära kohkusivad ja jooksu panivad. Seda nähes akkasivad jänesed aja pääl köik suure suuga naerma. Siis naersivad nönda kangeste, et igaühel suu veel teistpidi löhki läks.

Sestsaadik vöeti nöuks seia maale jääda ja ei mitte ilmaski enam reisi pääle mötelda, sest esiteks olla nad neid loomi näind, kes neid olla kartnud, ja teiseks ei tohtida nad seesuguse ristis löhkise suuga kusagi vöerale maale minna, veel vähem siis Saksamaale, kus veel igaüks ennast piab viksiste üles näitama.

Sest ajast saadik on jänese suu nelja risti löhki ja kui jahikoerad teda taga ajavad, läheb ta uueste jälle oma pesa juure tagasi, kust ta üles on kargand.

Kirja pannud Juhan Ratas Lõve vallas (Valjala kihelkond) 1896. a (E 25007/9). [ATU 70]

Sõnaseletused:

kiviaja – kiviaia
seia – siia
viksite üles näitama – korralikult üleval pidama, käituma

Miks vähk tagasipidi käib

Muistesel ajal, kui jögesid ega kraavisid ei olnd ja vihma ka ulgal ajal ei sadand, tuli elajatel ja lindudel kange veepuudus kätte. Siis käskis Jumal, et köik pidivad akkama kraavi kaevama.

Siis läksid köik neljajalgsed ja sulekandjad kraavi kaevama. Köikide kraavikaevajate seast aga puudusivad metskits ja vähk.

Kui kraav valmis oli, kutsus Jumal metskitse ja vähi oma juure ja küsis: „Miks teie ei läind kraavi tegema?“

Metskits ütles: „Mul on väga ilusad riided, ma kartsin, et need saavad kraavitöö juures mudaseks.“

Siis tuli kord vähil vastata, aga see ei lausund sönagi oma vabanduseks.

Siis ütles Jumal metskitsele: „Et sa pole mitte läind teisa loomi appi töötama, sellepärast ei tohi sa kraavist mitte juua, vaid pead, kui sul jänu on, puulehtede päält kastet jooma!“

Vähile ütles ta: „Sul on vist silmad perses, et ei läind kraavi kaevama, aga kui kraav valmis, siis oskad ennast küll kalda alla pugeda.“

Sestsaadik ei pole mitte metskits kraavist joond ja vähk roomab ka sest ajast tagaspidi, kui Jumal talle ütles: „Kas sul silmad p…s on?“

Kirja pannud Juhan Ratas Lõve vallas (Valjala kihelkond) 1896. a (E 25005/7). [Aa US 74]

Ise tegi

Kaarma möisa rehepapp oli ise üks ametmees, sest oskas nööpisid tinast valada, mis sel ajal väga pruugitavad olivad.

Kord tegi ta veikese katlaga tina sulaks, kui vanapoiss ta juure tuli ja küsis: „Mis sa siin keedad?“

„Silmarohtu,“ vastas rehepapp.

„Kas sa vöiksid mulle ka natuke anda?“ küsis vanapoiss.

„Vöid saada küll,“ ütles rehepapp, „aga seda piab sulle soojalt silma kallama, muidu kui on külmaks jäänd, siis ta ep ole nönda ää, kui soojalt on.“

Nüüd sidus rehepapp vanapoisi öue pingi pääle seliti kinni. „Aga ütle, mis su nimi on?“ küsis vanapoiss.

„Minu nimi on Ise,“ kostis rehepapp. Siis töi ta keeba tina ja kallas vanapoisile silmade sisse.

Siis töusis vanapoiss pingiga üles öhku. Ülevel tulivad kirjude riietega poisid vanapoisi kisa pääle ta juure ja küsisid: „Kes tegi? Kes tegi?“

Vanapoiss kisendab vastu: „Ise tegi! Ise tegi!“

„Noh, kui ise tegid, siis lenna pääle taevaalust mööda! Aga kui möni teine oleks teind, siis oleksime meie teda inetuma teu eest karistand.“

Kirja pannud Juhan Ratas Lõve vallas (Valjala kihelkond) 1896. a (E 25004/5). [ATU 1135]

Sõnaseletused:

väga pruugitavad – palju kasutatavad
keeba tina – keevat, tulist tina
lenna – lenda

Koirakoonumehed

Koirakoonumeestest räägiti ka mönda: neid ööldi inimese liha söödada.

Ükskord üks mees olnd nende kääs vangis. Siis nad söötnud seda palja pähke tuumetega, et easti lihavaks pidi minema. Mees olnd üksi ühes kambris kinni. Väike auk olnd ukse sees, kust ta oma sörme läbi pidi pistma, et teised katsuda vöisid, kas sörm easte pehme on.

Mees pole sörme annud, vaid pistnud iga kord puupulga. See olnd ika köva, sel viisil ta saand sääl kaua aega süüa.

Viimaks kui nad juba ta söötmisest ära tüdind olid, siis nad tahtnud teda ära küpseta. Teised olnd keik kodunt ära, vanamoor olnd üksi kodu. See kütnud ahju palavaks ja siis tahtnud meest, raudrataste pääl ahju ajada.

Mees ütlend, et ta ei oska rataste pääle istuda ja ütlend, et vanamoor peab ise enne näitama, kuida öieti istuma peab. Vanamoor istund esite ka vähe rataste ääre pääle näituseks, aga mees ütlend, et see pole öige mitte ja käskind uuest paremine näidata. Siis vanamoor istund kenaste rattale, mees lükand rattad vanamooriga ahju ja pand ahjuukse eest kinni.

Teised olnd juba öues – mees pole enam välja saand, ta pugend ennast sängi alla, kus riided ees olid olnd, et ta pole ära paistnud. Kui teised sisse tulnd, akand oort aisutama ja ütlend: „Kaari-kääri kärtsa aisu, oma vanamoori moka aisu.“

Nad pole toas enam läbend otsidagi, arvand mehe ära jooksnud. Läind varsi öue teda otsima. Saand nad metsa juba läind, siis mees tulnd sängi alt välja ja vötnud omale soola seltsi ja riputand seda oma jälgede sisse, et nad ta aisu ei tunneks.

Saand mees kuskile mere äärde saand, siis ta kuulnud neid oma jälgi mööda järge tulad. Mees käind siis tagaspidi ja riputand ika soola oma jälgide sisse. Sääl olnd nenda palju laia lehtega rohtu, mees pugend söna rohtude alla. Nad otsind küll, aga pole leidnud. Aisutand ika jälgi ja ütlend: „Ömmu tulnd, tunnu läind, tunnu tulnd, tunnu läind.“

Aga pole meest üles leidnud.

Saand nad jälle tagasi läind, siis mees tulnd rohu alt välja ja läind jälle edasi, kuni ta oma maale tagasi saand oli.

Kirja pannud M. Kolm Valjala kihelkonnas 1889. a (H III 5, 20/2 (3)). [ATU 327A]

Sõnaseletused:

koirakoonumehed – koerakoonlased, penikukid, koera pea ja inimese kehaga olendid
ööldi söövad – öeldi, et nad söövad
palja pähke tuumetega – ainult pähkli tuumedega
raudrataste – rauast vankri
näituseks – ettenäitamiseks
rattad, rattale – vanker, vankrisse
aisutama – nuusutama
saand mees .. saand – kui mees oli .. jõudnud
järge tulad – järele tulevat

Könnu metsa kivi

Valjala Könnu metsas olla niisugune kivi, kus köik loomade ja inimeste jäljed peal olla. Jälgide sinna saamist seletakse järgmiselt. Vanasti kukkund see kivi maa peale, siis olnd aga kivi pehme. Kes sinna peale astund, selle jälg jäänd kivile. Pärast aga angund kivid ära ja kiviga ühes ka jäljed.

Jutustanud Marie Nelis, 42-a, pärit Kalli külast (Valjala kihelkond). Kirja pannud Heimar Nelis Jursi külas 1939. a (ERA II 233, 323 (6)). [Aa US 2]

Muusika vanakurjade taltsutaja

Minu isa vanaisa, sündind Tepu talus, üüdnimega pilli Juhan, olnd tähendatud valla torupillimees ja pääle selle Kingli möisa pöline rehepapp. Tol ajal olnd vanadkurjad alalised möisa rehtede külastajad, nii et öösel pimedas keegi arilik surelik ei julgend enne ommikust kukelaulu möisa rehtedele läheneda.

Kord küsind rehelised rehepapilt: „Sina väike mehike! Kuidas sa nende vanapoistega akkama saad?“

Rehepapp seletand: „Ega nendega kuntsi ole. Kui nad väga mürgeldavad, siis panen pilli üüdma, nii kohe kükitavad irvitades nurgas kuni esimese kukelauluni, siis kaduvad napsu pealt köik!“

Iseäranis maiad ja tüütumad olnd väiksed kuradid – juhtund olema leivakottis möni suupärasem pala, see kadund kohe aganase, leivakannikas seisnud alati puudumata. Nii kölab rehepapi seletus.

Minu isa mäletab veel vähe oma vanaisa, olnd öige väike mehike.

Jutustanud Aleksander Jõgi, 54-a, pärit Muhu kihelkonnast. Kirja pannud Endel Jõgi Välja külas (Valjala kihelkond) 1939. a (ERA II 233, 314/5 (20)).

Sõnaseletused:

kuntsi – kunsti
napsu pealt – otsekohe
aganase – aganate sisse

Linda kivid

Kui Linda oli kive korjand sauna ehitamiseks, merest tulles olid tal äki pölle paelad lahti pääsend. Keigusti karjamaal oli tal kivi maha kukkund. Kivi kukkund Lindale varvaste pääle. Siis akkand Linda nutma. Ta nutnud väga kaua, nii et tema pisaratest tekkind jögi.

Ja praegugi on olemas see jögi, mida nüüd üüdakse Maadevahe jöeks. Ja kuhu see kivi kukkus, seda kohta nimetatakse praegus Naistessooks.

Jutustanud Marie Piip, 54-a, Valjala kihelkonnas 1939. a (ERA II 233, 243 (1)).

Sõnaseletused:

Keigusti – Kõiguste

Pääsemine kurja käest

Maasi maalinna oli ükskord läind kaks meest Kalju külast, sinna maalinna. Sääl oli olnd koopas ja need kaks meest läind koopast alla. Sääl olid nemad näind, et mees istund laua taga ja lugend raha. Need kaks meest, kes seda näind, pandud töotama, mis nemad annavad, kui pääsevad siit.

Köige esimene oli luband oma ärja, teine, kes temal köige enne vastu tuleb. Selles eksis tema, sest temal tuli köige enne vastu tema väike laps. Kolme päeva pärast pidid need asjad toodud olema Koigi järvele.

Kolme päeva pärast läksid mehed sinna teatud ajal. Kui nad sääl olid viibind, tulnd vali maru ja viind ärja järve. Isa aga pidand kövasti lapse kinni. Siis palutud Jumalat, et tema lapse päästaks. Viimaks ilmund kuri ise last isa käest ära vötma, aga ei saand ikka last kätte. Laps pandi aga kiriku ööseks altari ette, kukk kaendla ja püha raamat ette. Ommikul kuulnud laps oma selja taga müdinat, aga tema ei tohtind vaadata ümberringi. Kui kukk oli laulnud, kadund müdin ära. Nii pääses see laps kurja käest.

Jutustanud Anna Raamat, 78-a, Väkra külast (Valjala kihelkond). Kirja pannud Martelle Metsma 1939. a (ERA II 233, 238/9 (23)). [ATU 810]

Rahatuli

Kord oli keegi vööras mees läind Väkra metsa. Tema oli näind eemal ühte tuld. Läind ligemale, et näha, mis imeline tuli see küll vöib olla, kas rahatuli vöi muu tuli. Aga rahatuli see ikka oli. Sest mees oli läind tule juurde tuld küsima ja temale oli kühvliga visatud eemale tuld. Mees oli vötnud oma jäo maast ära ja jätnud muist maha.

Ommikul, kui mees oli avand pentsaki tasud, kukkund temal öberaha maha. Mehel tulnd viimaks meele, et need eileöhtused sööd olnd, mis tema oli saand vöörastelt meestelt tule ääres. Tema läind seda kohta vaatama ja oli leidnud säält, kuhu eile oli raha eemale visatud, palju öberaha. Nüüd oli mees märgand, et see töesti oli olnd rahatuli.

Jutustanud Viiu Tooman, 74-a, Väkra külast (Valjala kihelkond). Kirja pannud Martelle Metsma 1939. a (ERA II 233, 235/6 (18)). [Aa S 27]

Sõnaseletused:

pentsaki tasud – pintsaku taskud
sööd – söed

Saaremõisa koobas

Pöidel Saaremöisast akkab maa alt auk tulema ja tuleb kuni Pöide juure, teine aru viib mere ääre.

Üks mees vaadand seda koobast ja tahtnud sinna minna. Kuid ta oli näind, et siga läind pörsastega ja kadund jälle ära. Mees ei julgend koopa minna.

Ärra saatnud ühe mehe vaatama, kui kaugele viib see auk. Mees läind ukseni, ta kangutand ukse lahti ja vaadand, et sääl olnd raha sees: viiekopikalised olnd suured nagu toobi pöhjad. Säält toodud raha.

Nüüd on see koobas kinni vaibund ja ei ole näha, et sääl on olnd rahva varaait.

Jutustanud Anna Raamat, 78-a, Väkra külast (Valjala kihelkond). Kirja pannud Alma Saar 1939. a (ERA II 233, 205/6 (18)).